Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/24/12196190t1h3d20.jpg)
Võimalusi inimesi klassifitseerida on lausa lugematul hulgal. Näiteks saab nad rühmitada kolme gruppi: loomasõbrad, neljajalgsete suhtes ükskõiksed ja need, kellele “igasugu elukad” sugugi ei meeldi. Loomasõbrad, kes ise kodus neljajalgseid lemmikuid peavad, jagunevat aga – vahel ka nende endi arvates – kahte gruppi: koera- ja kassiinimesed.
Viimaseid, kassiinimesi oli nädala eest Nasva klubisse rahvusvahelisele tõukassinäitusele kokku tulnud terve hulk. Nende uhke välimusega hoolealustest rääkimata – kokku lausa sadakond nurrumootorit.
On neid, kelle arvates kass ei nõua erilist hoolt – küll loom küla või linna pealt koju tuleb, kui kõht tühjaks läheb. Neile, kel kodus kallis tõukass, on selline mõtteviis võõras. Hinnaline kiisu on hoitud ja armastatud pereliige, vahel koguni lapse eest. Samuti on tõuloom investeering, kelle tervise ja heaolu eest hoolitsetakse enamgi kui iseenda eest. Ega asjata öelda: elu kui kuninga kassil.