KÜSITLUS: Mida olete viimastel aastatel Kuressaare linnateatris vaatamas käinud?

Kuressaare linnateater.

FOTO: klteater.ee

Kuressaare Linnateatri repertuaar on olnud kirev. Meenutades viimaste aastate lavastusi – “Meretagune paradiis”, “Armastuse kirjad”, Paljasjalgne Debora”, “Antigone New Yorgis”, “Kaarnakivi perenaine”, “Tasa, vaikselt sõudvad pilved”, “Sipsik”. Kas olete mõnda neist etendustest vaatamas käinud ja mis mulje jäi?

Niina Ilp

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Niina Lilp Valjalast: Piinlik tunnistada, aga viimase paari kuu jooksul pole ma teatris käinud. Uued lavastused on mul nägemata, aga näiteks Sadamaaida lavastusi olen kõiki vaatamas käinud.

Millegipärast meeldisid mulle nendest eriti “Rääkivad kivid” ja “Ekke Moor”, mis etendus juba aastaid tagasi.

“Talgud Lööne soos” oli samuti huvitav. Iga järgmine Kuressaare Linnateatri etendus on jälle nagu saavutus.

Teatrimajas mängitud lavastustest käisin vaatamas “Paljasjalgset Deborat”. No missugune saarlane siis Debora Vaarandit ei tea – sai ju kooliski tema kohta õpitud. Luulehuvilisena olen samuti tema loomingut lugenud. Kuressaare Linnateatri etendus laiendas seda pilti – Vaarandi isiklikust elust ma nii täpselt ju ei teadnud. Et nad selle teema lavale tõid, oli tänuväärne töö. Minule läks see lugu hinge ja Piret Rauk Deborana oli täiesti usutav. “Tasa, vaikselt sõudvad pilved” tahaksin ka ära vaadata.

“Kaarnakivi perenaine” oli samuti hea – kogu see teema lahtirääkimine. Neis asjades, mida Andrus Kivirähk on kirjutanud, ei ole ma kunagi pettunud olnud.

Meil on väga hea teater ja väga hea trupp. Markus Habakukk on üks minu lemmikuid. Annaks arm meie teatrile jõudu ja jaksu!

Veikko Lehto

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Veikko Lehto Muratsist: Tunnistan, et teatrimajas käisin ma küll talvel kinos, aga etendusi ei ole ma vaatamas käinud väga ammu. Viimati “Paljasjalgset Deborat”, kus nimiosa mängis Piret Rauk. See oli huvitav lavastus. Ma ei olnud enne nii hästi kursis tolle ajastuga, mida lavastuses kujutati, aga etendust vaadates sain üsna hea ülevaate. Samuti sain üht-teist uut teada nende kirjanike omavaheliste suhete kohta. 

Saaremaa on väike ja kultuurivaldkonnas tegutsevad inimesed teavad üksteist üsna hästi. Õnneks suudan ka tuttavaid inimesi, kui nad näitlejana oma rolli teevad, vaadata kui loo tegelasi. Nägin laval Deborat, mitte Piret Rauka – ilmselt siis mängis ta oma rolli nii hästi.

Mis puutub teatrisse, siis ma ei ole kuigi valiv ega kriitiline inimene – võimalusel vaatan meelsasti kõike. Ja etendus mulle pea alati meeldib. Ma ei mäleta ühtki etendust, millele oleks mul olnud midagi ette heita. Samas – tohutuid elamusi pole ma samuti saanud… Nähtud etendused on olnud tublid Eesti keskmised.

Kahjuks ei satu ma teatrisse just tihti. Ilmselt sellepärast, et see eeldab mängukava uurimist ja pikalt ettemõtlemist, kas ja millal mul on võimalik teatrisse minna. Minu õhtud on enamasti kinni. Ka suvelavastustele olen harva sattunud – peamiselt siis, kui keegi külalistest tahab minna ja piletid organiseerib. Mu enda jaoks on see tavaliselt liiga suur ettevõtmine. Pealegi – kui kogu sügise ja talve oled ise kultuuriga tegelenud, tahaks suvel natuke midagi muud teha, näiteks koduses majapidamises toimetada.

Tiia Holm

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Tiia Holm Salmelt: Mina ei ole teatris käinud juba mitu aastat. “Paljasjalgne Debora” oli viimane, mida vaatamas käisin. Ma jäin ülirahule – tulin täiesti laetuna sealt teatrist välja.

Tahtsin teisipäeval vaatama minna “Tasa, vaikselt sõudvad pilved” – mul on väga kahju, et sellest ilma jäin. Teater võiks kindlasti lisaetendusi teha!

Suvistest Sadamaaida etendustest olen näinud paari. Mulle meeldib juba see koht, see annab lavastusele palju juurde.

Mul on väga hea meel, et meil on oma teater. Ma ise teen kaasa Salme vallateatris. Kui olin noorem, siis olin aastaid konkursside žüriis ja siis oli tükk tegemist, et meeles pidada: ma ei lähe etendusi hindama, vaid vaatama ja nautima.

Tagasi üles