ÜLO VEVERS: Milline on Saaremaa valla nägu?

Ülo Vevers Foto: Maanus Masing/Saarte Hääle arhiiv

“Suur Saaremaa vald ei hooli oma elanikest ega ettevõtjaist,” leiab endine Kuressaare linnapea ja Kaarma vallavanem Ülo Vevers.

Kui lugeda valdade ühinemislepet, selgub sealt, et esimesed neli aastat ei planeeritagi mingeid muutusi. Kõik raamatukogud, koolid, lasteaiad jäävad sinna, kus nad on. Ei tehta midagi sellist, mis annaks suurele vallale ühise näo. Enne oli igal vallal ja Kuressaare linnal oma nägu. Missugune on aga uue valla nägu? Kuigi meil on suur Saaremaa vald, pole ma märganud, et oleks tekkinud terviknägemus sellest vallast.

Teame, et kõik vabatahtlikult ühinenud vallad võtsid nii palju laenu, kui see enne ühinemist veel võimalik oli. Mõni võttis teejupi tegemiseks, teine hooldekodu laiendamiseks. Laenu võeti seepärast, et kardeti: kui me ei võta, siis jäävadki need vajalikud asjad tegemata.

Praegu, poolteist aastat pärast Saaremaa valla moodustamist võime näha, et see üks suur Saaremaa ei toimi nii, nagu eesmärk seatud oli. Enne ühinemist ootasid inimesed, et elu läheb vähemalt nii heaks, kui oli naabervallas. Paremaks muutunud pole aga justkui midagi ning inimeste suhtumine Saaremaa suurvalda on üha külmem.

Kogukonna asi?

Saaremaa vallavalitsus ei tee midagi selleks, et olla oma inimestele lähemal. Kui mai alguses oli talgupäev, püüdis mu elukaaslane meeleheitlikult leida infot selle kohta, kas vallavalitsus samuti selle raames midagi teeb või korraldab. Ei leidnud. Üks tuttav, valla palgal olev inimene oli nõupidamisel aru saanud, et talgud on iga kogukonna oma asi. Kui Muratsi supelranna koristamine on Muratsi kogukonna küsimus, kas Kuressaare Titeranna puhastamine on siis linna kogukonna asi?

Pärast seda, kui Muratsi külavanema ameti maha panin, pole ma vallamajas käinud enam paar aastat. Ma ei leidnud kedagi, kes oleks osanud mind juhatada selle inimese juurde, kes valla mingi külaga tegeleks.

Seal, kus enne olid nõukogudeaegse kolhoosi või sovhoosi suurused vallad – Pihtlas või Salmel –, on küladel esindajad, kelle poole oma jutuga pöörduda võid. Eelmise Kaarma valla territooriumil aga mitte – on ju seal koos rohkem kui üks kolhoos. Pärast seda, kui Muratsi külavanema ameti maha panin, pole Muratsile uut külavanemat valitud, ometi oleks seda nii suurele ja üha kasvavale külale hädasti tarvis.

Saaremaa valla võimekusest annab hea pildi Kuressaare keskväljaku ehitus.

Jah, endine abivallavanem Mart Mäeker võttis ehitustööde probleemide pärast küll vastutuse, aga tema alluvuses oli ju mitu diplomeeritud ehitus-

inseneri – ma ei ole kuulnud, et keegi neist oleks öelnud, et tegi vea. Ma ei ole kesklinna ehitustööde projekti küll näinud, aga arvan, et enamiku selle ehituse kuludest moodustab materjalide hind ja mehhanismide kasutamise maksumus. Töötegijate palkadele läheb raha ilmselt üsna vähe, sest tööd ju viimase ajani praktiliselt ei tehtudki.

See, kui oled poliitikuna rahva hulgas populaarne, ei tähenda, et oled kompetentne mingit valdkonda juhtima.

Südalinnas tegutsevate ettevõtjate jaoks rikub kunstlikult pikaks venitatud ehitus juba teise suve. Kesklinna ettevõtjad palusid vallavalitsuselt kompensatsiooni, paraku aga on suure valla kassa nii tühi. Mina leian, et kõigile ettevõtjaile, kes tahavad Kuressaare kesklinnas midagi teha, näiteks suveterrassiga kohvikut pidada, tuleks see võimalus anda tasuta, mitte renti küsida. Meie ettevõtjad on ju need, kes südalinna miljöö loovad.

Võin ühe näite tuua ajast, mil eksisteeris veel Kaarma vald. Mullutus alustas tegevust kummidetaile tootev ettevõte. Toona alles väikese tehase omanik Enn Meri tuli vallamajja rääkima, et kuna neil on tolmuvaba tootmine, oleks tarvis tehasesse viiv tee asfalteerida. Tulime ta soovile vastu – Mullutu tee ehitati tolmuvabaks koos osa parklaga. Enamik rahast tuli EAS-ilt, projekti omafinantseeringu maksid võrdsetes osades vald ja Merinvest.

Tõsi, otseselt ei saa keegi öelda, et omavalitsuse kohus on ettevõtjaid aidata, ent ta peab ettevõtjate jaoks tingimused looma.

Teine näide. Saaremaa suuremaid alevikke, Nasva, polnud suurde ühisveevärgi projekti lülitatud – see projekt oli ju mõeldud üksnes elanikele, mitte ettevõtetele. Õnneks oli toona Keskkonnainvesteeringute Keskusel tark juhataja, kes andis mulle nõu: alustame hiljem ja alustame ettevõtetest. Arvan, et kui me poleks tollal nii talitanud, oleks Nasva ettevõtjate vee- ja kanalisatsioonimure siiani lahendamata.

Nasva tööstuste veevärgi ja kanalisatsiooni ehituse omafinantseeringu maksis vald. Üheltki trassiga liitunud ettevõttelt liitumistasu ei küsitud.

Tollal oli Salme vallavolikogu esimees Prits Liblik, kel tekkis idee: mis oleks, kui juhiks Nasva solgi Läätsale, kus kalatööstusel oli töötav puhastusseade olemas. Meil ei olnud selle vastu midagi – solgi Nasva randa juhtimine polnud just kõige parem mõte. See andis ka Nasva–Läätsa trassi ääres elavatele inimestele võimaluse oma majja kanalisatsioon saada. Kui varem üksnes kalatööstust teenindanud puhastusjaama saabus ka elamute reovesi, lahjendas see kalatööstuse solki ja seni puhastusjaamast levinud hais kadus.

Ebakompetentsed juhid

Kuidas on võimalik see, et ametisse saavad mitte toime tulevad juhid? Juhti ei peaks valima erakond, vaid ta peaks valitama selle järgi, kas ta oskab tööd teha. See, kui oled poliitikuna rahva hulgas populaarne, ei tähenda, et oled kompetentne mingit valdkonda juhtima. Ja kui ometigi oled mingil põhjusel juhirolli saanud, olgu sul siis vähemalt kompetentsed alluvad.

Ma ei mõista, miks meil ei taheta üle võtta Põhjamaade ja Saksamaa kogemust, et täidesaatva võimu juures ei ole poliitikud, vaid ametnikud.

Tänapäeval arvab igaüks, et on sündinud juht. Juhtimist tuleb aga õppida, seda oskust üksnes praktika käigus ei omanda. Sama kehtib ka organisatsiooni juhtimise kohta – see on kunst, mida tuleb õppida. Ning üht-teist tuleb teada ja osata juba enne juhtima asumist.

Muide, üks asi, mida Saaremaaga seotud emeriitprofessor Ülo Vooglaid meile omal ajal õpetas: kogemust ei saa jagada, vaid seda saab omandada. Ning nõu ei saa pidada, nõu saab anda. Küsimus pole ainuüksi terminoloogias, vaid asjadest arusaamises.   

Eesti taasiseseisvumise järel andsid Saaremaa maine, kena ja arenev Kuressaare linn meile võimaluse olla teistest ees. Täna me teistest ees enam paraku pole. Näiteks on Kuressaare sõprusomavalitsus Rakvere meist kaugele ette läinud – nii oma linna arendamise kui ka näiteks ürituste korraldamise osas.

Lõpetuseks. Mul on tunne, et meie mured on jäänud vallavalitsusele kaugeks. Mis sellest, et Muratsi asub vallavalitsusest linnulennult vähem kui kümne kilomeetri kaugusel.