TÄNUAVALDUS: Aitäh, mu tublid abilised!

Kesklinna ehitus.

FOTO: Anette Sannik

Eelmisel nädalal olin Kuressaare kesklinnast kodu poole sammudes jõudnud raekoja ette. Plaatidega kaetud sile tee oli astumiseks mõnus. Jäin vaikselt liikudes imetlema purskkaevu juures lustivaid lapsi. Rõõmsalt kilgates jooksid nad voolavate veejugade alt läbi.

Seda vaadates unustasin, et meie kesklinnas liikudes peab ainult jalge ette vaatama. Äkki oli sile tee lõppenud ja oleksin pidanud allapoole astuma, kus jätkus kruusane ala. Hetkeline tähelepanu kandumine mujale lõppes sellega, et olin järsku pikali maas.

Vasakul küljel lamades mõtlesin, kas saan ise püsti. Ega saanud küll, olgugi luud-kondid tundusid terved olevat. Kas hüüda kedagi appi?

Ootamatult aga jooksid minu juurde tüdrukud – vist neli –, kes olid purskkaevu juurest märganud minu äpardust ja tulid oma abi pakkuma. Kaastundlikul pilgul mind vaadates küsisid nad: “Kas saame teid aidata? Kas on väga valus?”

Muidugi ei suutnud need nääpsukesed, vast 11–12-aastased tüdrukud tirida püsti inimest, kes ise ei suuda end aidata. Kuidagi venitasid nad mind aga raekoja keldri trepi ees oleva müürini. Oma paremat kätt sellele toetades ja tüdrukute abiga sain püsti. Üks abistajatest oli vahepeal jooksuga ära käinud ja tuli tagasi plaastriga, mille kleepis mu nahal verd immitsevale kohale. Tänasin neid kõiki südamest. Mind vaadates küsisid nad, kas saan ikka üksi hakkama.

Kõik see juhtus kohas, kus üle tee asub apteek. Mu abistajad jälgisid mind, kas ikka jõuan sinna kohale.

Tänan apteekrit, kes hoolikalt puhastas mu marraskil käsivarre ja pani sinna peale juba suurema plaastri.

Lugu lõppes õnnelikult, aga ikka meenuvad mulle need tublid abistajad. Ma ei ole kindel, kas need tüdrukud ajalehte loevad, aga võib-olla rääkisid nad sel päeval juhtunust oma vanematele. Seepärast tahan öelda teile, mu aitajate vanemad: teil on peres kasvamas tublid, hädasolijat märkavad inimesed. Aitäh!

Ella Vooglaid

Tagasi üles