Enamik plastiku ümbertöötlustehaseid rajanevad tehnoloogial, mis võimaldab ümber töödelda ainult monoplastikuid. Siit järeldub, et pakendikonteinerisse võiks tuua ainult neid plastikpakendeid, millel on ringlusse võtu võimalus. Näiteks on ümbertöödeldavad monoplastist pakendid puhas kilepakend, toiduainete, jookide, kosmeetika- ja hooldustoodete ning pesuvahendite plastikust pudelid.
Et majandada kuluefektiivselt ja mõistuspäraselt, võiks plastikpakend, mida ei ole võimalik ringlusse võtta (näiteks määrdunud ja komposiitne pakend), minna olmeprügi konteinerisse, mille sisu viiakse põletamisele.
Tegeleme tagajärgedega
Tarbimise kahjulik mõju looduskeskkonnale on täna kuum teema. Teatavasti kohustavad euroliidu seadused ka Eestit leidma lahenduse, kuidas vähendada jäätmete teket, juurutamaks ringmajanduslikku põhimõtet. Tegeleme täna tagajärgedega, kuid probleemi lahendamist peaks alustama selle tekkepõhjusest.
Arvestades meie elanike tänast jäätmetega ümberkäimise harjumust, teadmisi ja jäätmete ümbertöötlemistehnoloogiate olemasolu, võiksime alustada järgmistest sammudest:
1. Biolagunevate jäätmete üleriigiline ja süsteemne liigiti kogumine ja ringlussevõtt.
Biolagunevate jäätmete (näiteks toidujäätmete) kompostimine on juba praegu Eestis võimalik ning suuremad jäätmekäitlejad tegemas täiendavalt suuri investeeringuid kompostimistehnoloogiasse, et toota metaani. Pakendijäätmete puhtuse parandamisel on juba iseenesest suur edasiminek, kui suudaksime elanikele tagada võimaluse biolagunevad jäätmed olmeprügist eraldi koguda.
2. Monoplastikute kasutuselevõtt pakendiettevõtjate poolt. Euroopa tuntumad ja suuremad tootjad on juba aastaid tagasi algatanud diskussiooni, kuidas minna järk-järgult üle loodussõbralikumale pakendimaterjalile.
3. Plastikpakendite keemilise ringlusse võtu tehnoloogiate arendamine. Kuigi selline tehnoloogia on ülimalt kallis, on Euroopas tunda liikumist selle arenduse suunas. See innovaatiliste lahenduste rakendamine on tõenäoliselt lähema kümne aasta perspektiiv.