Miks, kuidas ja missugust pakendit koguda?

Siret Kivilo.

FOTO: Erakogu

“Saaremaa vallavalitsus otsustas likvideerida Kuressaarest ja Kudjapelt enamiku avalikke pakendipunkte, et minna üle pakendite tekkekohal kogumisele,” kirjutab Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ (ETO) juhatuse liige Siret Kivilo. “Tundub, et see ei ole loodussäästlik lahendus.”

Üle Eesti kasvab inimeste arv, kes toovad oma pakendijäätmed avalikesse pakendikonteineritesse. ETO suunas eelmisel aastal taaskasutusse üle 26 000 tonni pakendimaterjali, millest rohkem kui 500 tonni koguti Saaremaalt.

Pakendijäätmete mahtude suurenemisega kasvavad ka kulud – konteinereid tuleb sagedamini tühjendada, rohkem jäätmeid sortida ja sortimisjääke likvideerida.

Pakendiseaduse järgi peavad taaskasutusorganisatsioonid tagama tarbijatele kodudes tekkivate pakendijäätmete äraandmise võimaluse pakendikogumispunktidega, mis asuvad elamutest mitte kaugemal kui pool kilomeetrit ning on kõigile avatud. Kokkuleppel omavalitsusega on lubatud avalike kogumiskohtade arvu vähendada juhul, kui samas piirkonnas on tagatud pakendite kogumine tekkekoha põhiselt ehk pakendite äraviimine koduukse juurest.

Kui suur on keskkonnamõju?

Saaremaa vallavalitsuse otsusel sündinud uus lahendus, pakendite tekkekohal kogumine, on ajendatud ideest pakkuda elanikele mugavamat teenust ning keskendub peamiselt kvantiteedile – koguda eraldi konteineritega igast tekkekohast võimalikult suur kogus pakendeid. 

Enne sellise ümberkorralduse jõustamist võiks aga püüda hoomata pakendite käitlusahela laiemat pilti, mitte lahendada üksnes kodu ja konteineri kauguse probleemi. Kas keegi on välja arvutanud pakendite kogumisest ja transpordist tulenevat keskkonnamõju? Kindlasti on paremaid lahendusi, kui lihtsana tunduv tuhandete kogumisvahendite viimine kortermajade ja eramute krundile.

Kui enne ümberkorraldust oli näiteks Kuressaares üle paarikümne kogumispunkti, siis nüüd tuleb asuda teenindama üle paari tuhande tekkekoha – eramu ja kortermaja. Need kogumiskohad peaksid jagunema kolme taaskasutusorganisatsiooni vahel, kellel igaühel on omakorda erinev korjelogistika – kolme erineva firma raskeveokid sõidavad risti-põiki läbi linna, peatudes iga maja juures, lõhkudes tänavaid, eritades heitgaase, tarbides järjest kallinevat kütust jne. Võrreldes varasemaga kasvab liikluskoormus Kuressaare tänavatel olulisel määral.

Seaduse järgi peavad ettevõtjad, kes toodavad, pakendavad või turustavad pakendatud kaupa, tagama, et nendest pakenditest keskmiselt 60 protsenti saaks taaskasutatud või ringlusse võetud, ning kandma sellega kaasnevad kulud. Kuna pakendiettevõtjatel on oma põhitegevuse kõrval keeruline pühenduda pakendijäätmete kogumisele ja taaskasutuse korraldusele, on nad selle kohustuse delegeerinud oma loodud mittetulunduslikele taaskasutusorganisatsioonidele.

Seadusega on lubatud kohustuslikku taaskasutusmäära täita pakendijäätmetega, mis on kogutud nii ettevõtetest kui ka kodudest. Ettevõtetes tekkival pakendimaterjalil on parem kvaliteet, turul kõrgem väärtus ja suurem võimalus ringlusse võtuks kui kodudest äraantaval müügipakendil. Siit võib tuletada ka motiivi, mis paneb taaskasutuse sihtarvude täitmisel eelistama ettevõtetes tekkivat materjali kodudes tekkivale.

Ja nüüd peamisest – mis elanikelt kogutud pakenditest tegelikult saab? Enne suurte ümberkorralduste tegemist peaksime keskenduma küsimustele: millistest materjalidest ja missuguseid pakendeid oleks üldse mõistlik toota, et neid oleks võimalik ja mõistlik hiljem korduvalt kasutada või materjalina ringlusse võtta. Kuidas ja missugust pakendit koguda ja ümber töödelda ning kuidas jaotub vastutus kulude kandmise osas?

Raskeveokid sõidavad risti-põiki läbi linna, peatudes iga maja juures, lõhkudes tänavaid, eritades heitgaase jne."

Paber-, kartong-, metall- ja klaaspakendi taaskasutuseks vajalikud lahendused on täna rahuldavad, kuid peamine mure on plastikuga. Nii kodudest kui ka avalikkuse kasutuses olevatest pakendikonteineritest kogutud plastpakendi peamine probleem on suur komposiitplastikute osakaal (näiteks toiduainete komposiitpakend, mis koosneb üksteise külge sulatatud mitmest erinevast plastmaterjalist ja fooliumist).  Erinevad plastikud moodustavad pakendikonteineri kaalust 30–40 protsenti, millest sobib uute plastiktoodete tootmiseks ehk ringlusse võtuks vaid neljandik.

Enamik plastiku ümbertöötlustehaseid rajanevad tehnoloogial, mis võimaldab ümber töödelda ainult monoplastikuid. Siit järeldub, et pakendikonteinerisse võiks tuua ainult neid plastikpakendeid, millel on ringlusse võtu võimalus. Näiteks on ümbertöödeldavad monoplastist pakendid puhas kilepakend, toiduainete, jookide, kosmeetika- ja hooldustoodete ning pesuvahendite plastikust pudelid.

Et majandada kuluefektiivselt ja mõistuspäraselt, võiks plastikpakend, mida ei ole võimalik ringlusse võtta (näiteks määrdunud ja komposiitne pakend), minna olmeprügi konteinerisse, mille sisu viiakse põletamisele.

Tegeleme tagajärgedega

Tarbimise kahjulik mõju looduskeskkonnale on täna kuum teema. Teatavasti kohustavad euroliidu seadused ka Eestit leidma lahenduse, kuidas vähendada jäätmete teket, juurutamaks ringmajanduslikku põhimõtet. Tegeleme täna tagajärgedega, kuid probleemi lahendamist peaks alustama selle tekkepõhjusest.

Arvestades meie elanike tänast jäätmetega ümberkäimise harjumust, teadmisi ja jäätmete ümbertöötlemistehnoloogiate olemasolu, võiksime alustada järgmistest sammudest:

1. Biolagunevate jäätmete üleriigiline ja süsteemne liigiti kogumine ja ringlussevõtt.

Biolagunevate jäätmete (näiteks toidujäätmete) kompostimine on juba praegu Eestis võimalik ning suuremad jäätmekäitlejad tegemas täiendavalt suuri investeeringuid kompostimistehnoloogiasse, et toota metaani. Pakendijäätmete puhtuse parandamisel on juba iseenesest suur edasiminek, kui suudaksime elanikele tagada võimaluse biolagunevad jäätmed olmeprügist eraldi koguda.

2. Monoplastikute kasutuselevõtt pakendiettevõtjate poolt. Euroopa tuntumad ja suuremad tootjad on juba aastaid tagasi algatanud diskussiooni, kuidas minna järk-järgult üle loodussõbralikumale pakendimaterjalile.

3. Plastikpakendite keemilise ringlusse võtu tehnoloogiate arendamine. Kuigi selline tehnoloogia on ülimalt kallis, on Euroopas tunda liikumist selle arenduse suunas. See innovaatiliste lahenduste rakendamine on tõenäoliselt lähema kümne aasta perspektiiv.

Tagasi üles