Praeguses asukohas 1963. aastast tegutsenud ja kümme aasta tagasi uuesti üles ehitatud Kihelkonna rahvamaja endised ja praegused asukad usuvad, et kultuuritempli paremad ajad on veel ees.
Maja loodetuulte pöörises
5. juuni 2019, 00:01
Aita Piirma asus kultuurimaja etteotsa 1974. aastal, olles selleks hetkeks kümme aastat tegutsenud asutuses juba üheteistkümnes juhataja. Erinevalt oma eelkäijatest ja järeltulijatest tüüris ta Kihelkonna kultuurielu tervelt kakskümmend aastat.
Nagu nõukaajal kombeks, käis kultuurimaja elu tähtpäevadega ühes taktis. Kihelkonnal kui Lääne imperialismi vastasel eesliinil tuli erilise hoolega tähistada veebruaris piirivalvurite päeva. Märtsis naistepäeva, mai alguses suurt töörahva püha, 9. mail võidupüha. Piirma mäletab, et viimane ajas Vilsandi mehed alatasa tülli, sest ega tähtpäev viinavõtmiseta möödunud ja kui pead soojad, siis läks kemplemiseks, kes ikka õigel poolel sõdis. Novembris pidi loomulikult suurejooneliselt meeles pidama suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva.
ANSAMBEL VARJUD: Vasakult klahvpillidel Aivar Laanemaa, ansambli juht ja kitarrist Gunnar Piirmaa, bassimängija Aivar Virves, löökpillidel Viktor Volkov.
A. Piirma erakogu
Kulturnikute kanda olid ka ilmalike matuste korraldamine ja ilmalike surnuaiapühade läbiviimine, kuid kohustuslike ürituste kõrvale mahtus 1970.–80. aastatel loomulikult ka lustakaid kontserte ja rajusid tantsupidusid kohalike bändide saatel. Tore oli kohvik-klubi aeg, kus käis külas palju huvitavaid inimesi, päris omamoodi seltskonna moodustasid aga filmitegijad. Vilsandil võeti ju üles osa Olav Neulandi “Corridast” (linastus 1982), Kihelkonnal aga Veljo Käsperi viimaseks jäänud filmist “Pihlakaväravad” (1982), mille stsenaariumi on muide kirjutanud Hans Laansalu, keda täna tuntakse rohkem menuautor Erik Tohvrina.
1993. aastal läksid poliittõmbetuuled Kihelkonnal nii valjuks, et kultuurimaja suleti, Piirma koondati ja mõnda aega polnudki vallal kultuuritöötajat. Piirma arvab, et Kihelkonna keeruline õhustik on paljuski tingitud sellest, et tegu oli nõukaaegse kolhoosikeskusega, kuhu sattus väga erinevat rahvast ja ühtse kogukonna tekkimine oli keeruline.
Kuni Sirje Huuli palkamiseni täitsid tühikut kohalikud seltsid, kes seisid hea erinevate ürituste korraldamise eest. Viimase kahekümne aasta jooksul on rahvamaja vedanud veel Külli Luup, Valdo Lauri, Margus Kõrgessaar, Andres Kolk, Annika Allak, Anneli Teppo-Toost ja möödunud aasta kevadest on ametis Sirje Tagel. “Mina olen ka väljast tulnud, aga minu meelest inimesed hoiavad siin ikkagi omavahel kokku,” lausub Tagel ja lisab, et üritused ei too kokku mitte ainult rahvamaja kollektiive, vaid ka teisi ümbruskonna elanikke.
Tagel nendib ka, et oluline maapiirkondade kultuurielu mõjutav faktor on elanike vähenemine. Teine küsimus on selles, et inimeste vaba aja veetmine ja kultuuritarbimine on viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. Kui varem leiti võimalusi ennekõike oma kodu lähedal, sealhulgas rahvamajas, siis internet ja autode levik on loonud olukorra, kus rahvamaja pakutav konkureerib sisuliselt kogu maailmaga.
Heitlikud viimased 25 aastat pole kindlasti kaasa aidanud majas järjepidevuse tekkimisele ja hoidmisele. Üks on aga kindlasti säilinud – pikaaegne laulutraditsioon, mis ulatub juba köster Ado Knapsi aegadesse.
1987. aastast rahvamajaga seotud koorijuhi Imbi Kolgi käe all on sirgunud sellised tänased staarid nagu Ain Anger, Andres Köster ja Laur Teär. “Seltskond hoiab koos, kuigi inimeste leidmine koori on aina keerulisem,” selgitab rahvamaja staažikaim juhendaja, mis teda selle töö juures hoiab. Tulemus on see, et Kihelkonna segakoor oma 38 liikmega on praegu maakonna suurim.
Kultuuritöötajad peavad Kolgi sõnul olema omamoodi imeinimesed. Neile makstakse väga vähe, kuid neilt oodatakse meeletult palju. Kogu nende elu on seotud kultuurimaja ja kultuuritööga, aga sellest oleks ikka nagu vähe.
Laulumaia kaupmeheproua teemaja ja isand Weide koloniaalkauplus
Kultuurilist meelelahutust ja eneseväljendusvõimalusi hakkasid maapiirkondades, sealhulgas ka Kihelkonnal juba 19. sajandil pakkuma kõigepealt laulukoorid, siis haridusseltsid, kes tegid näitemänge. Rahvamajast tänases tähenduses saab Kihelkonnal kõneleda seoses kaupmees Karl August Thomi poolt 1905.–1909. aasta paiku rajatud teemajaga aleviku keskel.
Maja asukoht oli väga soodne: otse aleviku südames teeristil tekkinud kolmnurgas. See oli puhveti ja suurema saaliga söögi- ja joogikoht, kus sai ka öömaja. Juba 1910. aastal on Thom maja kinkinud oma lauluhuvilisele naisele Katerinele, kelle kohta räägitakse küll, et tema kirg laulmise vastu suurem oli kui looduse poolt selleks tarvilik anne. See ei tee saaremaise Florence Jenkinsi panust kohalikku kultuuriellu aga sugugi pisemaks, sest arvatavasti 1927. aasta paiku pärast mehe surma andis ta teemaja avaliku rahvamajana kohalike inimeste käsutusse.
Praegune Kihelkonna rahvamaja on aga välja kasvanud 19. sajandi 90. aastatel püstitatud Oskar Weide koloniaalkauplusest. Hoone oli algselt märksa väiksem ja teise kujuga, Eesti Vabariigi esimestel kümnenditel pidas seal poodi tarbijate ühistu ja alles nõukogude ajal, 1963, ehitati hoone ümber saali ja lavaga kultuurimajaks.
Kümme aastat tagasi jõuti pärast pikki vaidlusi lõpuks nii kaugele, et amortiseerunud hoone asemele püstitati täiesti uus. Kuigi maja funktsioon ja kuju on tundmatuseni muutunud, on selle välisfassaad säilitanud peaaegu algse väljanägemise.Siinkohal tuleb mainida, et vana rahvamaja täitis pärast uue kultuurimaja valmimist pikalt spordisaali rolli. Seda kasutas nii Kihelkonna kool kui ka alevirahvas. Kihelkonna kooli valmimise järel 1979. aastal vana teemaja enam ei vajatud ja lõpuks see lammutati. Enne palgaliste kultuuritöötajate tekkimist vedasid maal kultuurielu vaimulikud, koolmeistrid ja teised haritlased. Kihelkonnaga seoses tuleb kindlasti mainida Ado Knapsi, Jaan ja Eduard Hõbenikku, Jakob Laulu, Juta Tõkmani.