Stiil, riim ja riid portaalis Muhu

Sirkka Pintmann.

FOTO: EVE NAABER

​“Muhulane on nii tugev, et temalt ei röövi identiteeti ükski aeg, kuniks see saar vee peal on,” leiab Muhu nõid Sirkka Pintmann. “Ei röövi seda identiteeti ka see väike moodne ja vahva hipsterite maailm Liiva linna südames.”

Hommikul teel tööle kuulsin ühest raadiojaamast paeluvat muusikat. Ma ei tea, mis lugu see oli, aga selles oli väga maitsekalt integreeritud reggaeton ja regilaul. Mõjus lihtsalt paeluvalt, kuigi kõrva teritades olnuks kohti küll, kus iriseda, et vajaks lihvi või kas nii üldse saab.

Läinud nädalal avaldas ERR kirjaniku ja ajakirjaniku Katrin Pautsi artikli Muhu kalamajastumise kohta. Tema kirjutise sihtmärgiks olid noored, kohalikud ettevõtjad, kes suve hakul on alustanud oma turundussõnumitega. Peamiseks toetuspunktiks oma arvamusloos valis ta Sirkka nõiapoe kui viimase tilga karikasse. See oli hea valik – Sirkka pole noor ega kohalik ka, aga sai talle kalamajastumise teema “sangaks”. Pauts arvas, et kohalike ettevõtjate tegevus ja turundus õõnestab pärimuskultuuri.

Artikkel tundus siin tegutsedes ja siinses taustsüsteemis nii eluvõõras, et esimese hooga ei osanudki ma muud teha kui naerda. Arvasin, et olen olukorrast mäekõrguselt üle. Tegelikult ma aga ei olnud. Minus käivitus mingi protsess, mis mind ikka korralikult segadusse viis.

Siirad mõtted

Mul on hea meel, et sedamoodi mõtlejate seas on Katrin Pauts, kes julgeb oma mõtted kirja panna. Nii saab teada, milliseid suhtumisi inimesed kannavad. Ma ei teadnud Katrinist varem midagi, lugesin siis teisi tema artikleid ka.

See on päriselt omalaadne stiil, sest näen selle taga tegelikult täielikku siirust. Tal pole seal turunduslikku tagamõtet, võib-olla lihtsalt kogemus, et see, millest ta mõtleb, müüb. Oma hinnangutes on ta aga tõesti siiras. See on peaaegu et narratiiv.

Ma nüüd ei hakkagi kummutama Katrin Pautsi väljaöeldut, mis võiks olla mu arvamusloo mõte. Tahan sukelduda hoopis omaenda seiklusse siin Muhus, mis on Pautsi arvamusloo põhjus.

Muhu on lihtsalt nii võimas portaal planeedil Maa.

Siin Liival on sündinud sünergia. Mu poes käis täna teed joomas üks põlissaarlane, kes jäi tunniks ning rääkis igasugu lugusid ajast, mil tema juuresolekul väinatamm tormis lagunes ja mil siia tulemiseks oli piirivalve eriluba vaja. Panin loo pärast ta lahkumist kirja. 

Tegelikult olen juba mitu lugu kohalikelt üles kirjutanud – olen ju kuulnud nõiapoes lugusid surnuaia väravate ehitamise tegelikust loost, erinevatest majadest ja nende vaimudest, Muhumaa ürgenergiast ja inimeste sidususest selle saarega. 

Minu ees laiub tõesti huvitav muster, millest ma kindlasti ka kirjutan. Selles on palju riime, Tõega ühendumisi.

Oleme kõigi väikeste ettevõtjatega sel pisikesel Liiva väljakul omavahel head sõbrad, mõned meist on omavahel sugulased või hõimlased. Isegi mina, identiteeditu nõid, olen üle tee asuva käsitööpoe Oad ja Eed eestvedajaga oma poegade kaudu hõimlane!

On juhtunud selline ajalooline tõsiasi, et tiheda praamiliikluse, saarte populaarsuse, väinatammi olemasolu ja kohalike elanike ligipääsu tõttu tänapäevastele infokanalitele on Muhu ettevõtjad ning neid toetav vallavalitsus reageerinud olukorrale päevakohaselt. Jah, me kasutame tänapäevaseid turundussõnumeid, hoiame kokku ja toetame üksteist – meie äri kestab siin tõesti vaid kolm kuud ja me kasutame seda aega – tegelikult ju kõigi hüvanguks. Mis teha, mõned meist peavad talvel midagi muud tegema, selline on tänapäev.

Võimas portaal

Kui uurida pisut inimarengu ajalugu, siis on ka mandrite asustamised olnud esialgu seotud soodsate ellujäämisvõimalustega. Sealt edasi on kasv toimunud soodsate kaubandusteedega. Ka erinevate trendide kandumine maadest maadesse ja mandritelt mandritele oli loomulik areng, mida võtame täna kultuuripärandina.

Imetlen igal hommikul Coopi poes naisi, kes kannavad Muhu mustreid moodsas võtmes. Ma näen muhulasi nägudes ja pilkudes. Need pilgud on sügavad ja eneseteadlikud, aukartust äratavad. Mina näen puhtalt nõiana: muhulane on nii tugev, et temalt ei röövi identiteeti ükski aeg, kuniks see saar vee peal on. Ei röövi seda identiteeti ka see väike moodne ja vahva hipsterite maailm Liiva linna südames. Muhu on lihtsalt nii võimas portaal planeedil Maa.

KOMMENTAAR

Katrin Pauts, kirjanik: Pean tunnistama, et mind sageli ehmatab ja jahmatab, kui “sirged” (kui muhupärast ütlemist kasutada) on tänapäeval inimesed – kuidas igapäevasest suhtlusest on kadunud nüansside tabamine ja tooni tajumine. Ma ei ole ise enam ammu Muhu Facebooki-grupis, pole huvi sealse ussitamisega närvikava rikkuda. Kes tahab vihata, eks see vihka nagunii ja kasuta iga mu sõna viha üleskruttimiseks ära.

Nõnda et ma ei tea, mida seal ERR-is ilmunud loost kirjutati või mis soustiga serveeriti, aga ju siis kurjalt, et Sirkka sellest tõsimeeli haavus.

Annab ikka olla idioot (ja see pole Sirkka pihta öeldud), kui minu ERR-i loost jääb tabamata sarkasm, mis selle loo mõte oligi – mind ei sega mitte uuendused ega pärimuskultuuri lörtsimine, vaid kopitanud mõtlemine teatud ringkonnas. Tahtsin õrritada inimesi, kes mulle “Minu Muhumaa” kirjutamise eel nähvasid sealsamas Muhu FB-grupis, et Muhu kohta tohivad arvamust avaldada ja saarel toimetada ainult need, kelle esivanemad võitlesid aastal 1227 Muhu linnuses. Kui kõnealune raamat ilmunud oli, suutsid rumalad ja “sirged” seda jälle mööda lugeda, kuigi see oli hoopis kaitsekõne saarele ja selle kultuurile.

Rohkem avaramat tajumist ja mõtlemist, elu ega inimesed ei ole nii üheplaanilised. Soovitan ka kirjandustundi tagasi minna ja uuesti üle lugeda, mida tähendavad (enese)iroonia, sarkasm, allegooria.

Parafraseerides üht Juhan Smuuli lauset: nõnda et ma olen üks rumaluse pärast kannatada saanud inimene.

Tagasi üles