Ivo Linna 70: olen õnnelik

Ivo Linna. Foto: Irina Mägi

“Sellist mõtet, et appi, juba seitsekümmend, mul pole,” ütleb saarlasest laulja Ivo Linna, kel täna sünnipäev. “Kui tervist jätkub, siis vanuse peale ei mõtle. Pigem hoopis: seitsekümmend – ja mis siis?”

Kui on tervist ja kui on stabiilselt tööd, siis ei ole aega ega põhjust vanusele mõelda ega hirmu tunda, et juba nii suur number. Asjad on, nagu on ja mis seal ikka.  

Ma ei tea, keda küll tänama peaksin, aga õnneks mul mingit tõsist haigust või viga pole kallal olnud. Ka praegu – ei taha ära sõnuda – on tunne jube hea. Selles mõttes olen õnnelik inimene. 

Noorena sellele, et võiksid kunagi olla seitsmekümnene, ei mõtle. Toona ei kujutanud ma tühjagi ette, mida kaugem tulevik tuua võiks. Läksid lihtsalt lahingusse, mõtlemata, mis sind ees ootab. Tegid kõiki asju lõbu ja tohutu vaimustusega.

Siiski jäi mulle üht-teist kõrvade vahele. Vaatasin neid, tollal minu jaoks vanemaid tegijaid, nagu Artur Rinne, Georg Ots, Kalmer Tennosaar ja Heli Lääts, samuti suurepärast Eesti Raadio meeskvartetti – Eri Klas, Kalju Terasmaa, Uno Loop ja Arved Haug, ja mõtlesin, näe, kus vanad, kurat, panevad! Mis sellest, et nad ei olnud siis ju veel kuigi vanad. Kui aga üks on kakskümmend ja teine kolmkümmend viis, tundub see kahekümnesele tohutu vanusevahe.

Viiskümmend lava-aastat kui silmapilk 

Oma karjäärikese jooksul olen ma püüdnud vähemalt vaistlikult võtta eeskuju niisugustest inimestest, nagu Eri Klas, Uno Loop, Arne Mikk – nende vitaalsus, elujõud on mulle väga imponeerinud. Nendele inimestele pole omane iga asja pärast viriseda ja kedagi teist süüdistada, vaid optimism ja raskuste trotsimine.            

Olen tihti mõelnud nendele inimestele, keda olen imetlenud ja kellele vaadanud alt üles, ning mõelnud: kuidas nendel küll nii palju jõudu on? Ning saanud siis sellest oma ergutussüsti kätte.

Uno Loop sai hiljuti 89-aastaseks. Helistasin talle, nagu meil ikka sünnipäevadel kombeks. Tema ütles: “Näed, varsti on üheksakümmend, tuleb ainult talv üle elada!” 

Noorena ma tõesti ei kujutanud ette, et ma nii kaua laulan. Vahepeal, kui mul ka nooremana olid pikad mängud – oled lõpuks surmväsinud, hääl läheb ära –, kõik raskused läksid mööda ja sa ise lasid aga jälle tralliga edasi.

Olen tihti mõelnud nendele inimestele, keda olen imetlenud ja kellele vaadanud alt üles, ning mõelnud: kuidas nendel küll nii palju jõudu on? Ning saanud siis sellest oma ergutussüsti kätte.

Peksta rusikatega vastu rinda ja kiidelda, kui kõva mees ma olen või kui õnnelik, oleks vale. 

Kui oma senise käekäigu peale tagasi mõtlen, siis – mingisugused jõud, sündmused, ajahetked, mind ümbritsenud inimesed on mind suunanud. Ma ei ole eriti pidanud endale tööd otsima, vaid seda on ikka pakutud. Tänu sõprade soovitusele sattusin omal ajal laulma varieteesse. Mind on kutsutud küll kõrtsidesse laulma, küll Apelsini-punti ja nii edasi. Ma ei tea, kas julgeksin öelda, et olen olnud õigel ajal õiges kohas, aga mõnikord tundub. Et asjad on tõesti nii läinud. 

Pooljuhuslikult sattusin noore poisina televisiooni. Kui režissöör Leo Karpin ja Mati Talvik ei oleks Tartus juhtunud mind kuulama, kui ma seal bändiga esinesin, siis oleks mu elu võinud kujuneda hoopis teistsuguseks.     

Olen aru saanud, et see viiskümmend aastat ja natuke peale seda laulmist on möödunud kui üks silmapilk. Ometi on sellesse aega jäänud väga palju esinemisi – olen ju laval käinud ligi viisteist tuhat korda.

Viiekümneselt ei saanud ma veel aru, et aeg, näed, läheb ju väga kiiresti. Pärast kuutkümmend viit aga on see aja kulumise kiirus läinud äkki väga suureks. On sündmusi, mida mäletad paljude aastate tagant – nagu see isamaalaulude laulmine – nii eredalt, nagu see olnuks eile. Sellest ajast on väga paljud asjad ja väga selgelt meeles. Siis mõtled ehmatusega, et sellest on juba kolmkümmend üks aastat möödas, nagu poleks seda aega olnudki!

Kallid inimesed jäävad meiega

Vahel võtan kätte pildid inimestest, keda ammu enam meie hulgas pole, ja kohe on kohal nende inimestega seotud mälestused. Olen saatusele tänulik selle eest, et olen saanud koos olla ja koos laval olla uskumatult heade pillimeeste ja lauljatega. Need on väga armsad mälestused. Kui vaatad mõne kadunud sõbra pilti või kuuled tema nime, hakkad meenutama, mida kõike sai koos tehtud. Kui inimest meenutatakse, pole ta kuskile kadunud – ta elab edasi nii kaua, kui teda mäletatakse. See on väga tore tunne.

Oma sünnipäeval ma mingit etendust korraldama ei hakka. Neid suuri pidusid on olnud küll ja küll. Olla pere seltsis, koos laste ja lastelastega – selline on sünnipäev, mida soovin ja naudin.

Tore on aga mõelda sellele, et kohe-kohe, juba sel pühapäeval tuleb Kuressaare lossihoovis mu sünnipäevakontsert – avalöök meie juulikuisele tuurile. Olete oodatud!