/nginx/o/2019/06/18/12276671t1had8f.jpg)
"Kaksteist aastat tagasi olin mina see keskkoolilõpetaja, kellel ei olnud aimugi, mida endaga edasi teha. Tänaseks olen õppinud kolmes ülikoolis, kutsekoolis ja töötan neljandas ülikoolis," kirjutab saarlane Helen Sääsk, Tallinna tehnikaülikooli Eesti mereakadeemia analüütik. "Ma räägin sulle, kuidas minu arvates erialast haridust tuleb valida."
1. Õppekava
Õppekava on õpingute alus. Õppekavas on kirjeldatud selle hariduse sisu, mida sulle lubatakse. Õppekava on olulisem kui kooli nimi või reklaamtekst. Kui lähed esimest korda ülikooli või kutsekooli, on õppekava keeruliste sõnade tegelikku tähendust raske mõista. Teisel katsel on juba palju lihtsam. Iseasi, kas sa tahad sel põhjusel teisele katsele minna, et esimesel korral õppekava olemusest aru ei saanud.
Loe õppekava läbi! Uuri mooduleid, nende valimise tingimusi, moodulites sisalduvaid aineid ja ainete õpiväljundeid, hindamismeetodeid ja õppematerjale, guugelda kasvõi õppejõude. Kas sa kujutad end ette lähiaastail just nende teemadega tegelemas?
Otse seadusest: "Üks ainepunkt vastab 26 tunnile tööle, mille üliõpilane on õppeks kulutanud." Vaata, millistel teemadel ja tegevustel on õppekavas kõige suurem ainepunktide maht. Olenevalt õppetasemest võivad fookuses olla nii alusained, praktika kui ka näiteks lõputöö. Kas sa kujutad end ette lähiaastail just neid asju tegemas?
Samas, ole julge. Õppekava ongi natuke hirmutav, aga sa ei pea seda üksi läbima. Kooliskäimine on suuresti meeskonnatöö õpetajate ja kaasõpilastega. Kui sul on eriala vastu sisuline huvi, saad hakkama ka keerukamate ainekursustega.
Veel üks nipp: kui antud valdkonnas võimalik, kõrvuta vähegi võrreldavaid kutse- ja kõrghariduse õppekavu. Saad ülevaate, kuidas vastav ettevalmistus tasemeti erineb.
2. Mida sulle anti?
Inimene on õppimisvõimeline, aga mõni oskus tuleb ühel lihtsamalt kui teisel. Sõnad või numbrid, seltskond või üksindus, inimesed või masinad, detailid või suured plaanid – millised on sinu eelistused? Kas huvipakkuv õppekava võiks anda ligipääsu töökohtadele, mis sulle sobivad? Igas ametis on raskemaid aspekte ja halvemaid päevi, aga kuskil on ilmselt piir, kus õppimise vaev ületab emotsionaalse rahulduse. Võõrkeeleoskus on hea näide, keelevaist ja -oskus ei pea enamikes ametites tööalaseks suhtluseks täiuslikud olema, erialase võõrkeele saavad kõik vajalikul määral selgeks. Küll aga oleks n-ö keelesooneta inimesel keeruline end tõlgiks või keeleõpetajaks treenida.
"On suur vahe, kas sulle tehakse pakkumisi või pead lõpututel töökonkurssidel tiirlema ja nuputama, kuidas ennast teostada."
Mina lõpetasin keskkooli nii, et ma tõesti ei teadnudki, ei meeldimisi ega õigupoolest oma tugevusigi. Alles kõrghariduse esimese astme lõpus hakkas kujunema ülevaade nendest tegevustest, mis ei meeldi (mitte veel nendest, mis meeldivad). Kuigi enim haridusvalikuid tehakse varases nooruses, on valikud hoopis lihtsamad neile, kel on juba omajagu töökogemust, just nimelt palgatööl ja meeskonnas. Üle oma varju ei hüppa ja kogemust ei teeskle, aga püüa teiste arvamused, ka õpetajate hinnangud, kõrvale panna ja enda sisse kaeda. Erapooletu kõrvalseisjana võib aidata karjäärinõustaja.
Kui sa ei tea, milliseid oskusi ja omadusi üks või teine tegevusala eeldab, uuri muu hulgas sotsiaalmeediast. Karjääriteemadel blogitakse ja vlogitakse palju. Võib-olla on virtuaalne töövarjupäev lemmikettevõttes ainult mõne kliki kaugusel.
3. Tööväljavaated
Oleta, et huvipakkuva õppekava diplom on juba taskus, võta tööportaalid lahti ja leia töökohad, millele võiksid kohe kandideerida. Kas need töökohad on olemas? Sinu unistused ei pea piirduma tänaste töökuulutustega, ent see on siiski teatav reaalsuskontroll. Lähiaastail suundud sa ilmselt tööturule ja loodad, et haridus avab uksi. On alust arvata, et ka tol ajal on näiteks infotehnoloog ja ajaloolane tööturul üsna erinevatel positsioonidel.
Kõigile ei sobi reaal- või tehnikateadused, aga tee teadlik valik: mõnel õppekaval värvatakse koolipingist, mõne õppekava järel tuleb näha kurja vaeva, et ennast kuskil vajalikuks teha, sageli oskusi kolmandale elualale üle kandes. On suur vahe, kas sulle tehakse pakkumisi või pead lõpututel töökonkurssidel tiirlema ja nuputama, kuidas ennast teostada.
Kui sa ei tea, kuhu see haridus peaks sind viima, ole väga skeptiline.
4. Hind
Hariduse hinnast saab kõnelda mitmel moel (näiteks palju teeniksid õppimisele kuluval ajal hoopis oma senise kvalifikatsiooniga tööl käies), ent jääme kõige käegakatsutavama juurde – tudengi või kutseõppuri igakuised kulud ja tulud. Õppemaksu eestikeelsetel programmidel enamasti ei ole, kuid õppekohas elamise kulud, õpingute ajal töötamise väljavaated ja võimalus erinevaid stipendiume taotleda erinevad märkimisväärselt.
Kui mina esimest korda ülikooli läksin, olid teemadeks riigieelarvelisele ehk tasuta õppekohale saamine, poolautomaatsed õppelaenud ja sõidutoetuse taotlemine. Need nähtused on tänaseks (praeguseks?) ajalugu, ent tudengite finantsmaastik on veelgi kirjum: mõni kvalifitseerub vajaduspõhisele õppetoetusele, teine õpib riikliku erialastipendiumiga kaetud prioriteetsel õppekaval, kolmas saavutab tulemusstipendiumi, ent neljas õpib osakoormusel või ingliskeelsel õppekaval ja talle esitatakse siiski õpingute eest arve. Lisaks on viiendad, kes õpivad küll inglise keeles, aga õppekohta finantseeritakse sihtstipendiumiga, kuuendatel on töökohapõhises õppes kombinatsioon õppimisest ja palgatööst.
Erinevaid variante muudkui lisandub. Jällegi, tee teadlik valik. Kui keegi on valmis toetama su õpinguid, siis on sind ka tööturul tarvis.
Kui oled värske keskkoolilõpetaja, on kokkuvõttes kõik hästi, sest see järgmine on ainult su esimene haridus. Ega elu lase sul sellega piirduda ning miks peaksidki.