Regionaalne kõrgharidus – panus piirkonna ja riigi arengusse

Mare Roosileht.

FOTO: Erakogu

“Regionaalne kõrgharidus pakub Eesti haridusele ja majandusele mitmeid lisavõimalusi,” kirjutab Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži arendusdirektor Mare Roosileht meremajanduse keskuse 20. sünnipäevale pühendatud arvamusloos. “Samuti võimaldab see erinevate piirkondade arengut soodustada lähtuvalt kohalikest traditsioonidest ja eripäradest.”

Tallinna tehnikaülikoolil on väljaspool pealinna kolm eripalgelist struktuuriüksust: meremajanduse keskus Kuressaares, Virumaa kolledž Kohtla-Järvel ning Tartu kolledž. Neist kahes –  Virumaa kolledžis ja meremajanduse keskuses – on veel lisaks edukalt toimivad põlevkivi ja väikelaevaehituse kompetentsikeskused, mis panustavad eelkõige piirkonna teadus- ja arendustegevusse ning loovad kohtadel tarku töökohti.

Tartu ülikooli struktuuriüksustena tegutsevad väljaspool keskust Pärnu ja Narva kolledž ning Viljandi kultuuriakadeemia. Tallinna ülikoolil on jäänud vaid Haapsalu kolledž, kus toimib väga heal tasemel tervisedenduse ja rehabilitatsiooni kompetentsikeskus. Seega on väljaspool Tallinna ja Tartut olemas nii ruumid, inimesed kui ka vahendid, et panustada nii piirkondade arendamisse kui ka üldisse teadmuspõhise ettevõtluse arengusse.

Tehnilise kõrghariduse lipulaev

Küsimus on, kas riigi tasandil nähakse regionaalse kõrghariduse korraldamisel rohkem probleeme või võimalusi? Kui võimalusi, siis kas olemasolevaid eeldusi on piisavalt hästi rakendatud? 

Pädevatest uuringutest tuleb selgelt esile, et töötajaid jääb puudu eelkõige tööstus- ja haridussektoris. Kõrgharidusega noorte lõpetajate arv on täna väiksem kui järgmiste aastate vajadus tehnika, ehituse, arvutiteaduste, õpetajakoolituse jt valdkondades. Klassikalises tööeas inimeste ehk 20–64-aastaste arv väheneb meil kahjuks pidevalt. Seetõttu on oluline olemasolevate töötajate konkurentsivõime säilitamine tööturul, sealhulgas elukestva ümberõppe pakkumine.

Kas riigi tasandil nähakse regionaalse kõrghariduse korraldamisel rohkem probleeme või võimalusi?

Haridusminister Mailis Reps kirjutas 23. mai Postimehes: “Oleme täiskasvanuharidusse Euroopa Liidu toel palju panustanud. Teame ju, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika. Ümber- ja täiendusõppe võimaluste loomine ja sellekohane teavitustöö on peamiseks garantiiks sobiva ameti leidmisel ja tööpuuduse vähendamisel.” Samas artiklis tõdetakse: “Riik töötab selle nimel, et järjest enam inimesi osaleks elukestvas õppes. Kasvutrendi jätkumiseks on ka edaspidi vaja tagada täiskasvanute ligipääs nii tasemeõppele kui ka kursustele.” 

Regionaalsed kolledžid ja õppekeskused on parim võimalik viis selle eesmärgi saavutamiseks. See vajab aga riigi suuremat panust regionaalhariduse ning teadus- ja arendustegevuse arendamisse. Üksnes emaülikoolide soovidest ja tahtmistest paraku ei piisa.

Ida-Virumaa on Harjumaa järel suurim tööstuspiirkond, millele on eelkõige omased mäe-  ja töötlev tööstus. Samas on piirkonnas kõrge töötuse määr ning vähene ettevõtlusaktiivsus. Viimaste aastate koondamislained energiasektoris ja tööjõuvajaduse ebastabiilsus sunnivad üha enam laiendama ümber- ja täiendõppe võimalusi.

Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledž pakub regiooni probleemidele, aga ka rakendusliku inseneeria tulevikule mitmekülgseid lahendusi. Kõik meie õppekavad kuuluvad Eesti jaoks prioriteetsetesse valdkondadesse. Olemas on kaasaegne taristu, sh modernsed laborid. Samuti info- ja kommunikatsioonitehnoloogiline võimekus pakkuda õpet sõltumata õppejõu asukohast. Siia juurde kuulub ka paindlik õppetöö korraldus – tsükliõpe (st töötavale inimesele võimalus õppida nädalavahetustel) ning valmidus pakkuda taseme- ja täienduskoolitust. Juba praegu õpib kolledžis 35% õppureid väljastpoolt Ida-Virumaad, peamiselt kaugõppes. Päevaõppe tudengitel pole aga probleemi leida erialane töö ja teha karjääri. Õpingute jooksul on võimalik taotleda riiklikku ning ettevõtete stipendiumi kokku ligi keskmise kuupalga ulatuses.

Teha on veel väga palju

Teha on aga veel väga palju. Kõrghariduse õppe sisu tuleb paremini siduda praktilise tööeluga. Vaja on tõsta õppejõudude taset ja motiveeritust. Arvestada tuleb kasvavat nõudlust info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate valdamise järele kõikidel ametialadel. Samas seisavad kõrgkoolid dilemma ees, sest noorte arvu vähenemisega kaasneb surve õppeasutustele õppekohtade vähendamiseks. Ettevõtetes vajatakse aga üha rohkem just kindla erialaga lõpetanuid.

Kogu Eesti haridussüsteemis toimuvad muutused nii õpetamise protsessis kui ka metoodikates. Suuremat rõhku pannakse õppimisele sõltumata ajast ja kohast. Omandamist vajavate oskuste palett laieneb, õpitee pikeneb, õppimisviisid muutuvad mitmekesisemaks, mugavamaks, tõhusamaks ja paindlikumaks. Üha rohkem rakendatakse probleemipõhist õpet, kasutades selleks IKT-vahendeid (sh rakendatakse virtuaalse klassiruumi võimalusi jm). 

Seni levinud mudel, kus haridustee läbitakse järjest ning seejärel suundutakse tööturule, asendub üha enam õppimise ja töö vaheldumisega. Õppekava asemel muutub arvestusühikuks enam õppeaine või moodul, õpe muutub vajaduspõhisemaks. Üha rohkem kasutatakse n-ö tarkade eelduste loomist ehk lähestikku asuvate erineva haridustaseme ja valdkonna koolide mitmekülgse koostöö soodustamist.

Veel kasutamata võimalus on regionaalsete struktuuriüksuste rakendamine õppekohana emaülikooli instituutidele taseme-, täiend- või ümberõppe läbiviimisel. Kohalikke kolledžeid ja õppekeskusi tuleks rohkem ära kasutada ka piirkonna jaoks oluliste spetsialistide koolitamisel koostöös teiste ülikoolidega. Riigil on siin veel palju teha, loomaks parimaid koostöömudeleid ning leidmaks ühisprojektidele vajalikku rahastust.

Gümnaasiumide lõpetajad, kes valivad edasiõppimiseks mõne regionaalse rakenduskõrgharidust pakkuva kolledži, teevad mõistliku valiku nii oma hariduse praktilise suunitluse kui ka tulevaste karjäärivõimaluste vaates. Aga kahtlemata toetavad nad selliste valikutega ka Eesti tasakaalustatud ja mitmepalgelist arengut.

Tagasi üles