/nginx/o/2019/06/20/12284496t1h65bd.jpg)
Ilmselt mäletab nii mõnigi praegune nelja-viiekümnene saarlane, kuidas isa või vanaisa koduõlut tegi. Paljudes taluõuedes kõrgusid püstloodis latid, mida mööda humalad kõrgustesse ronisid ja õllemeistri rõõmuks käbisid kasvatasid. Kes ise otra kasvatas, sel olid maged ehk odralinnased omast käest, kel polnud, sai need tuttava põllupidaja käest.
Ja nii mõneski aidas või sauna eesruumis oli üks nurk õllevalmistamiseks vajaliku atribuutika päralt. “Käimatörs” ja “kiha” olid sõnad, mis õlletegu uudistanud ja magusa meski virret mekkinud lastelegi meelde jäid.Tänapäeval, mil poeriiulid igasugu kesvamärjukest täis, on koduõlle tegijaid aastakümnete taguse ajaga võrreldes üsna vähe. Küll aga elab visalt edasi legend, et küll see Saaremaa koduõlu on ikka salakaval jook, mis niidab mandrimehi nagu loogu. Et see, kes saare õlut pelgalt halliks hanesilmaveeks pidanud, võtab vaid paar lonksu ja magab kui surnu.
Eks seda, kas ja kui palju sellised lood paika peavad, tea kõige paremini need, kes koduõlut pruulinud. Ja pruukinud.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)