VASTUKAJA: Lillemuru kaitseks

Kiri lugejalt, pilt on illustratiivne.

FOTO: Kamilla Selina Lepik

VASTUKAJA

"Inimlik rumalus ja lokkav lollus"

SH, 20.06.

Tõnis Kipper avaldas arvamusloos oma seisukoha: "Kui mõni inimene tahab elada karjamaal, palun. Aga mina kohe kuidagi ei taha."

Arvan, et see teema vajab arutelu ja asjatundliku maastikuarhitekti põhjendust, kuhu sobib  pügatud muru ja kuhu lillemuru.

Mulle näiteks meeldiks Uus tn 40 lõunapoolne suur plats lillemuruna, nagu on juba praegu maja põhjapoolses otsas niidumasina alles jäetud kitsas lillemuru ilusat valgete kirikakra- (maarjalill, margareeta)  puhmastega.

Tänapäeva linnastunud eurooplasele on looduslähedane mõtteviis kaugeks jäänud. Juurteni pügatud muru on massikultuuri-inimesele tema kultuuri mudel.

Lillemuru, kõrrelised ja väga mitmesugused õitsvad taimed on kõigepealt suure esteetilise mõjuga sotsiaalsele keskkonnale, millel on tagasimõju ühiskondlikele suhetele.

See viib looduslähedase mõtlemiseni, liikide mitmekesisusele. Peale taimede elavad lillemurul tuhanded putukad, mesilased, liblikad.

Me kõik oleme nautinud metsa värskendavat õhku. Metsas on õhus vähe mikroobe, sest taimed eritavad antibiootilise toimega lenduvaid aineid fütonsiide.

Nii on ka lillemuru linnaplatsikesel suure tervistava tähtsusega, lastes meil hingata lenduvaid fütonsiide. Mida mitmekesisem, liigirikkam on lillemuru, seda mitmekesisemad on ka fütonsiidid lillemuru kohal olevas õhus.

Tagasi üles