/nginx/o/2019/06/26/12302758t1h4e2a.jpg)
Kallid kaasteelised, minu järgnev jutt on ilmselgelt “hüüdja hääl kõrbes”. Ma siiski loodan, et ehk jõuab minu sõnum ka nendeni, keda see puudutab.
REPLIIK: Ära raiska, ära reosta, ära rüüsta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõitsin jalgrattaga oma Tamse küla kodust Liivale. See on Muhu saare pealinn, kui äkisti keegi ei tea. Tavaliselt liiklen ma autoga ja siis ei ole mahti ega võimalust nautida seda hinge ülendavat Muhumaa ilu. Ökokruiseriga rahulikult sõites kuuled linnulaulu, näed ümbrust ja tunned lõhnu.
Tamse bussipeatusest Viira külani on umbes viis kilomeetrit. Sellel teekonnal tegin ma väga palju peatusi, et korjata üles minu kodutee äärde ilmselgelt autoakendest lennanud prügi. Viira teeristi jõudes oli mu jalgratta lenksu ees olev korv prahti täis. Seal leidus kuus 0,2-liitrist Lauaviina pudelit, mitu tühja suitsupakki ning veel igat sorti söögi- ja joogipakendeid.
Kallid kaasteelised, meil on ainult üks Muhumaa ja ainult üks Eestimaa. Keegi meile uusi ei anna. Ma ise elan põhimõttel: väldi tegemast neid asju, mida tähistavad kolm r-tähega algavat sõna, ehk ära raiska, ära reosta ja ära rüüsta. Selle arusaamise järgi elamine pole mulle kunagi ebamugavusi tekitanud.
Ma loodan, et see sõnum jõuab ehk ka nendeni, kes sellest lihtsast printsiibist kuulnud pole. Me elame imelisel maal, mida tuleb hoida, igas mõttes.