BRUNO PAO: Külade nimed ja pärandkultuur (2)

Copy
Bruno Pao.
Bruno Pao. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Saaremaa asustus on väga vana, ulatudes tagasi muinasaega,” kirjutab ajaloolane Bruno Pao. “Nimed ja mõisted muutuvad aga põlvkondade jooksul.”

Peagi saab kaks aastat sellest, kui haldusreformi korras Saaremaa suurvalla sõelutud külanimed lukku pandi ja mitmed vanad nimed endile sabad said. Külainimeste pärandkultuuris jäid aga endised nimed keelele ning vanade nimede tagant otsitakse ka väärikate kodupaikade asutamise ajamärke.

Näiteks Roobaka küla tähistas 500 aasta möödumist esmamainimisest. Kohe küsitakse ka, kes selle võõrapärase nime põlistas. Arvatakse, et rootslased. Siinkirjutaja arvab aga, et pigem on see taanlaste pärand ja tähendab tuba, mis asub paadi maale tõmbamise kohas.

Enamik külade nimesid on teatud muutumiste kaudu tekkinud kohanimedest. Näiteks tekkis Valjalas Kergualusest Papialev ehk kirikuküla. Kergualune ehk kiriku võimu alla sattunud elupaik kandis enne ristiusustamist nime Waldele. Sõna “valde” tähendab võimu ehk antud juhul vanema võimu, kes andis oma võimu kokkuleppel ristiusu kandjatele. Nii see Waldell ehk Valde all jäi. Pikkamööda kujunes muhedalt suupärasem ütlus “jalg” pro Valjala. Walde ju suri ning nime tähendus ununes. Kirik ehk kerk jäi võimukandjaks ja rahvas kergualuseks. Nii olime hiljem piiskopi alused, Taani ja Rootsi all ning tänaste vanainimeste mälus säilinud määramist mööda ka Vene tsaari alamad.

Olen seda nimede ajas muutumise teemat arutanud juba 1987. aasta talvel ka Tartus professor Herbert Ligiga, kes nõustus seisukohaga, et mõisteline kohamäärang enese suhtes on vajalik elukohas orienteerumiseks.

Need mõisted ja nimed muutuvad põlvkondade jooksul. Näiteks Soontaga (jõe taga) on Muhu saarel muutunud Soondaks. Maasikk ehk merre eenduv maasarv Pöidel kannab Maasi nime. Kunagine kalarikas Kunnati (kogukondade) laht on nüüd Kõiguste (kõikide päralt) laht.

Reo (muistne kooljate väli) Püha kihelkonnas on ammu oma vana tähenduse kaotanud. Lõmala Salme vallas kandis nime Lemmalnäs (lemm tähendas laeva mastipuud) ehk oli saarlaste muistse sadama ala. Niisuguseid näiteid võiks tuua palju.

Ühtlasi peab märkima, et Saaremaa asustus on väga vana. Ulatub muinasaega. Teadaolevaid külade nimesid leiab juba XIII sajandil kirjapanduna. Edaspidi läänistuse dokumentides.

Nimepanek ehk ristsed on pidulik asi. Tuleb kutsuda ka vadereid, kes nime arutavad ja kaaluvad. Võimalik, et tõsise arutelu käigus oleks Valjala-Ariste küla nimetatud Arise külaks (algne nimi Harise), Valjala-Kogula küla Kogude külaks (oli muiste nõupidamise koht ja hiljuti ka valla keskus), Valjala-Nurme küla aga ajaloolise nimega Heiliko küla.

Uute külade rajamisel tuleks aga vaadata ka ümbruskonda ning mõistatada, mida ümbritsev loodus ütleb. Kivid on igavesed, puud aga isa ja poja pikkused.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles