MAE LAUR: Saaremaale ülikooli – elu muutev otsus

Mae Laur

FOTO: Erakogu

"Kogu oma teadliku elu jooksul ei ole ma tundnud tugevamat ja soojemat kuuluvustunnet," kirjutab ettevõtluse ja elamusmajanduse tudeng Mae Laur õpingutest TTÜ meremajanduse keskuses Kuressaares. "Ma ei ole oma pööraste ideedega üksi."

Tallinna Tehnikaülikool Saaremaal 20 aastat.

FOTO: Erakogu

Ajakiri Emotion avaldas mullu uuringu (Davidai, S., & Gilovich, T.), mille järgi kahetsevad inimesed kõige rohkem seda, et on jätnud pürgimata oma täieliku potentsiaali teostamise poole. Hoiame end tagasi, kuigi teiste arvamused ei avalda meile tagantjärele kaugeltki nii suurt mõju kui meie endi astumata sammud, kasutamata jäetud võimalused ja tegemata teod. Ma olen tänulik, et avastasin selle enda jaoks juba mõned aastad tagasi.

Möödunud aasta kevadel tegin oma elus pöörde ja seal ma seisin, keeldudes tegemast midagi, mida kõik teised teevad. Sama aasta suvel uurisin ma, kindla nägemuseta, ülikoole ja nende erialasid. Kõik tundusid ühtmoodi head, kuid mulle võõrad. Mind ei tõmmanud mitte ükski suund. Midagi tahtsin ma õppida, kuid mitte sellepärast, et pean. Mustvalgete ridade vahelt säras mulle vastu eriala nimetusega ettevõtlus ja elamusmajandus. Midagi nii veidralt teistmoodi. Mõeldud – tehtud. "Ema, ma lähen Saaremaale õppima!"

Tunnen end kui kodus

Mulle ei olnud otsuse langetamisel määravaks, et tegemist oli kaugõppega. Tallinna tüdruku jaoks oli saarele õppima minek piisavalt ekstreemne, ja see mind tõmbaski. Tagantjärele mõeldes ei oska ma öelda, milliseks oleks elu kujunenud, kui oleksin läinud välismaale, jäänud mõnda Tallinna ülikooli või kolinud Tartusse. Eeldused nende kolme võimaluse teoks tegemiseks olid. Nüüd õpin Tallinna tehnikaülikooli Eesti mereakadeemia meremajanduse keskuses Kuressaares ja tunnen end kui kodus.

Õpe on täiskoormusega ning hoolimata sellest, et tegu on kaugõppega, on see sama mahukas, kui iga päev koolis käia. Materjal tuleb läbi töötada peamiselt iseseisvalt. Kokkusaamised õppejõududega on varasemate loengute asemel nüüd seminarid – see tähendab, et üliõpilased on oodatud õppeprotsessis sõna võtma ja aruteludes osalema. Klišeelikult väljendudes on meie keskuse eripäraks just personaalsus ja sõbralikkus. Töötame, kõik asjaosalised koos, ühtse kollektiivina. Tagasiside on mõlemapoolne ja konstruktiivne – eduka koostöö alustala.

Kogu oma teadliku elu jooksul ei ole ma tundnud tugevamat ja soojemat kuuluvustunnet. Ma ei ole oma pööraste ideedega üksi. Saaremaa on andnud mulle uue nägemise, uued tutvused ja võimalused."

Elamusmajandus hõlmab tehnikaülikooli kodulehel avaldatud tutvustuse järgi "tooteid ja teenuseid, mis panustatavad emotsionaalsele mõjule ehk elamuste loomisele". See on Eestis ainuke taoline eriala ja minu valitud peaeriala. Lisaks ainulaadsele kontseptsioonile puudutab elamusmajanduse õpe turunduse, teeninduse, toitlustuse ja majutuse valdkondi ning annab vajalikud baasteadmised nende korralduse kohta. Igast koogitükist parasjagu.

Esimese semestri lõpul tunnustati mind parima startija tekli ja rektori käepigistusega. Esimese õppeaasta lõpul olen ma oma kursuse vanem ja üliõpilaskogu liige, kuid mitte sugugi kõige tublim oma erialal. Iga kaastudengi juures on midagi inspireerivat ja õpetlikku. Noored, emad, isad, töö- ja pereinimesed. Kõik samaväärselt väljapaistvad. Keegi ei häbene koolipingis istumist, vastupidi. Nad on uhked ja peavadki seda olema. Nemad on mulle eeskujuks ja motiveerivaks jõuks.

Kaugõppe korral ei ole kursusesisene seltsielu nii ergas, kui võiks olla statsionaarses õppes. Kui õppeaasta esimeses pooles naersime, mitu nädalavahetust me tegelikult üksteist tunneme, siis nüüd võiks öelda, et usaldus ja hoolivus kaasõppurite vastu on kaheldamatu. Lisaks õppeprotsessile on Kuressaarde minek mandrirahvale nagu kohustuslik puhkus argielust. Kiired toimetused ja mured võivad ajutiselt kõrvale jääda. Seda ka minul, kes ma endiselt soovin põgeneda suurlinna melust.

Palju valikuid ja võimalusi

Kogu oma teadliku elu jooksul ei ole ma tundnud tugevamat ja soojemat kuuluvustunnet. Ma ei ole oma pööraste ideedega üksi. Saaremaa on andnud mulle uue nägemise, uued tutvused ja võimalused. Enesearengu. Kõik peaksid leidma oma niši ja püüdlema oma unistuste poole ning mitte laskma end mõjutada standardselt suruvatest või negatiivsetest eeldustest. Ma usaldan oma sisetunnet ja unistusi ning leian nendele ka lähedaste seas toetust. "Aga miks sa pealinna õppima ei läinud?" küsitakse minult aeg-ajalt. Ei tundunud minu jaoks õige. Kahetsetakse ju kasutamata jäetud võimalusi.

Kui minult uuritakse, mida ma pärast kooli lõpetamist tegema hakkan ja kelleks saada tahan, vastan, nagu ennegi, langetatud pilgul: "Ei tea." Kuid pilku ei langeta ma enam häbist, sest teised teadsid juba kolmandas klassis, et neist saavad arstid, politseinikud, õpetajad. Mina langetan silmad mõtiskledes, ootusärevuses, sest ma tean, et minu ees on palju valikuid ja võimalusi. Uksed on lahti ja aknad pärani, ka Kuressaares.

Tagasi üles