/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/09/12348156t1hc9e6.jpg)
Minu Arm – need kaks sõna puudutavad kõiki isiklikult ning igaüks teab ise nende tähendust.
Kolm põlvkonda koos laulupeol
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu jaoks oli südantliigutav näha laulukaare all laulmas oma tütart, kes pääses Kuressaare Vanalinna kooli mudilaskooriga tänavusele juubelipeole ning oma ema, kes laulab Mustjala segakooris. Tõi pisara silma, kui mudilaskoorid läksid lavale ja kõlas esimene lugu “Rõõmulaul” – oleksin soovinud ka ise taas seal koos teistega laulda. See tunne ei unune iial!
Kuidas jõudsime tänavusele peole? Ikka suure töö tulemusena. Kuressaare Vanalinna kooli mudilaskoor oli õpetaja Malle Veske käe all, kes kooriga tegelenud juba 25 aastat, laulud ilusasti selgeks õppinud, läbinud edukalt ettelaulmise ja nii see sõit teoks saigi.
Loomulikult ei pääsenud laulupeole kõik, kes soovisid. Õpetaja pidi tegema valiku, mis ei tulnud kergelt ja mis tekitas ilmselt ka ebameeldivusi. Aga sõel ongi paraku selline, et kõik ei saa sinna peale jääda. See ei tohiks ära võtta laulmisrõõmu, sest kui on laululapsed ja tubli juhendaja, siis esinemisi tuleb ikka ja juba kahe aasta pärast on noorte laulupidu. Jätkuks vaid õpetaja Malle Veskel jõudu ja jaksu seda vankrit vedada ja jõuda veel paljudele laulupidudele!
Kurb oli see, et õpetaja ise pidi tervislikel põhjustel laulupidu hoopiski haiglast vaatama. Kindlasti oli see tema jaoks väga raske. Aga me hoidsime teda toimuvaga kursis, saates talle laulupeost pilte ja videoklippe. Ka õpetaja ise suhtles lastega, soovides neile meeldivat laulupeoelamust, endal nutt kurgus. Ja mis kõige tähtsam – ilmselt oli tema see, kes mõeldes oma laululastele oli sõlminud Taevataadiga kokkuleppe, et vihma ei tuleks. Ja näe imet – oligi soe päike.
Meie, Aimi Kirsch, Liane Trei ja mina, hoidsime lastel silma peal. Meil oli hea koostöö ja me saime hakkama. Minul jälle meeldiv kogemus saatjana.
Lapsed, kes käisid laulupeol esimest korda, ei mõista täna veel selle ürituse sügavust. Kui hetkel on neil meeles vaid väsimus ja pikkadest käimistest valusad jalad, siis loodan, et mõne aja pärast räägivad ja meenutavad nad, kui võimas tunne see ikkagi oli.
Kindlasti kummitab meid kõiki laul “Üksi pole keegi”. Lapsed, kes olid laulupeol, mõistsid, kuidas laul meid ühendab, kuidas hetkeks ununevad argimured, kui tugev on sõbrakäsi.
Aitäh vahvatele bussijuhtidele, kes oma rõõmsa meelega lapsi lõbustasid!
Elen Sink