/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/07/11/12354057t1h6e9b.jpg)
“Kas siis, kui sina laps olid, ei olnud isegi internetti?” uurivad praegused jõnglased, nutimaailma asjatundjad, oma papadelt-mammadelt. Ning imestavad, kui saavad teada, et ei olnudki.
JUHTKIRI: “Silmast silma”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii mõnigi meist, täiskasvanutest, mõtleb veel paarikümne aasta tagusele ajale, imestades, kuidas toona küll hakkama saadi. Mobiiltelefoni ja arvutit polnud kaugeltki igaühel ning enamasti tuli asjaajamiseks ise kohale minna.
Kes oskas tollal unistada nendest võimalustest, mis meil praegu tänu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengule kasutada on?
Need võimalused kuluvad marjaks ka meditsiinis. Iseäranis meil siin, kel suurte keskuste Tallinna ja Tartuni sadu kilomeetreid. Eluohtlikus seisundis haige jaoks, keda on tabanud insult, on aeg kriitilise tähtsusega. Kui väärtuslikud minutid ja tunnid kuluvad üksnes patsiendi transpordile.
Kui kehtib nõue, et ajuinfarkti korral saab trombolüüsiks loa anda ainult neuroloog ja neuroloog peab patsienti nägema nii-öelda silmast silma, siis kohaliku neuroloogi puudumisel on lahendus just telemeditsiin.
Telemeditsiini saaks Saaremaal rakendada ka laiemalt – pole meil ju tohtreid siin just ülearu.
Tõsi, vahetu kontakt arsti ja patsiendi vahel on hoopis midagi muud kui telefoni- ja arvutiekraani vahendusel, paraku pole seda alati aga võimalik korraldada.