Jagatud ruum ühendab

Mark Grimitliht. Foto: Erakogu

“Mul on hea meel, et avalikkus arutab avaliku ruumi üle. Kõigil on oma arvamus Kuressaare kesklinna kohta – mõne jaoks on see kaunis kena, teisele kaunis kole, liiga moodne või jällegi vanamoodne, üle- või vastupidi – alareguleeritud,” kirjutab vallaarhitekt Mark Grimitliht. “Arvamuste mitmekesisus rikastab ning loob eeldused ühiskonna ja meie ruumi arenguks.” 

Jagatud ruumi mõiste võttis kasutusele hollandi liiklusinsener Hans Monderman, kes oli 1980ndate aastate keskel Frieslandi piirkonna liikluskorralduse juht. Üks tema tegevuspiirkondi oli ka Hollandi küla Oudehaske. Toona oli sealsel peatänaval liikumine üsna ohtlik autode kiiruste ületamise pärast. Piiratud eelarve pärast ei saanud Monderman kasutada kõige tüüpilisemat lahendust, liikluse rahustamise meedet, kuid leidis vastupidise idee. Eksperimendi raames prooviti Frieslandis järk-järgult eemaldada liikluskorralduse vahendeid, nagu liiklusmärgid, teekatte märgistus, künnised. Tulemused viisid kiiruste langemiseni 40–50% võrra1. Hiljem on sama printsiibi kasutus teistes linnades näidanud teatud liiki õnnetuste arvu vähenemist ligi 70% võrra.

Uus on hästi unustatud vana

Uus on hästi unustatud vana. Kõik vanemad linnad on mingil ajal kasutanud jagatud ruumi printsiipi. Ka Kuressaare ajaloolised pildid viitavad ruumi märksa mitmekesisemale ja võrdsemale kasutusele kui viimastel aastatel. Liiklejagruppide segregatsioon tekkis koos autoliikluse kasvuga. Autol on iseenesest palju häid külgi, kuid autole orienteeritud linnaruumil head küljed puuduvad. Autode areng on sajandiga olnud drastiline, kuid inimene on jäänud põhiolemuselt samaks – loodud kõndima – ja inimese meeled (nägemine, kuulmine, haistmine) töötavad kõige paremini, kui kiirus ei ületa 5 km/h.

Jagatud ruum on mõnes mõttes õueala-kontseptsiooni edasiarendus. Liiklusseaduse mõistes on õueala jalakäijate ja sõidukite samaaegseks liiklemiseks ettenähtud ala, kus ehituslike või muude vahenditega on vähendatud sõidukite kiirust ning mille sisse- ja väljasõiduteed on tähistatud õueala liikluskorda kehtestavate liiklusmärkidega. 

Inimest ja tegevusi saame avalikus ruumis hoida ainult hea linnaruumiga. 

Õuealal tohib jalakäija liikuda ja laps mängida kogu õueala ulatuses, kuid ei tohi juhti põhjendamatult takistada. Mootorsõiduki kiirus ei tohi ületada 20 km/h ega kõrvalliikleja kiirust. Iseenesest oleks õueala märgistus Kuressaare keskväljakule sobilik, kui liiklusseaduses (§ 64, punkt 4) poleks kirjas, et mootorsõiduk võib õuealale sõita vaid peatumiseks või parkimiseks.

Abi pakub liiklusseaduse § 22 punkt 3, mis sätestab: teel, kus sõidukitele kehtestatud suurim kiirus on suurem kui 20 kilomeetrit tunnis, peab jalakäija liikuma kõnniteel, selle puudumisel teepeenral. 

Seega saaks seda seaduse punkti tõlgendada nii, et kui lubatud suurim kiirus ei ületa 20 km/h, puudub jalakäijal otsene nõue liikuda kõnniteel või teepeenral. 

See võimaldab sisuliselt nn jagatud ruumi, kui kehtestatud suurim lubatud liikumiskiirus on 20 km/h või väiksem, käsitleda ka sellest punktist lähtuvalt. On tõsi, et  liiklusseadus ei kirjelda veel jagatud ruumi sätteid ja nõudeid, kuid ei takista ega keela ka selle rakendamist.

Plussid, miinused ja muud märgid

Tavapärase liikluskorralduse puhul on õnnetused reeglina tingitud kas ühe (näiteks jalakäija, jalgratturi) või teise poole (autojuhi) veast või reeglite eiramisest. Jagatud ruumi positiivne külg on, et kõik ühiskonna liikmed vastutavad ohutuse eest võrdselt ehk kaks pead on ikka kaks pead.

Problemaatiliseks võib jagatud ruum kujuneda pimedate ja nägemispuudega inimeste jaoks, kuna linnaruumi elemendid nagu valgustus, äärekivid ja puutetundlikud pinnad on nende jaoks väga olulised orienteerumiseks. Nende eemaldamine või teisiti kasutamine võib tuua liikumisel kaasa hirmu, usalduse ja enesekindluse puudumise. Kindlasti saab ja peab veel korrastama ja mõtestama linnaruumi haljastuse, skulptuuride või tänavamööbliga, et kõigil oleks siin hea. 

Inimest ja tegevusi saame avalikus ruumis hoida ainult hea linnaruumiga. Vajalikud tegevused (koolis, tööl, poes käimine) ei sõltu kuigi palju linnaruumist, kuid vabatahtlikud ja sotsiaalsed tegevused avalikus ruumis suurenevad kordades hea linnaruumi olemasolul.

Lõpetuseks. Jagatud ruumi põhimõtted kasvatavad inimeste tähelepanu ja hoolimisvõimet teiste suhtes. Autojuhid ja jalakäijad on sunnitud üksteisega personaalselt suhtlema, luues silmsidet, lehvitades, noogutades või näidates üles teisi väikseid viisakusavaldusi, mis varem, reguleeritud liikluses ei olnud tavapärane.

Teisisõnu – me ise kujundame ruumi ja ruum kujundab meid. Kui hiljaaegu kõlas tänava sulgemine ehituseks ettevõtjatele maailmalõpuna, siis juba praegu arvab mõni ehk, et autosid ei peagi päris ukse ette parkima. Selles mõttes on ruumipoliitika olnud emotsionaalne, kuid edukas.

Artikkel valmis koostöös Kuressaare politseijaoskonna juhi Rainer Antsaare ning liiklusekspertide Dago Antovi, Margus Nigoli ja Reigo Udega.