Saarte kahanev elanike arv on jututeema olnud juba aastaid, koguni aastakümneid. Surmasid on endiselt rohkem kui sünde. Tõsiasi on ka see, et mandrile – või kaugemalegi – õppima ja tööle läinuist enamus seabki end sisse kodusaarest kaugel. Võib-olla osa neist isegi unistab tagasitulekust, ent lisab sellele mõttele sõnad “kunagi hiljem…”
JUHTKIRI: Juurte juurde
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õnneks on ka neid, kes tulevad tagasi varem kui “kunagi hiljem”. Ja neidki tulijaid, kes pole küll ise saartelt pärit, kuid keda miski siia tõmbab. Olgu selleks miskiks siis juured, mälestused saarel veedetud lapsepõlvesuvedest või soov elada puhtamas ja rahulikumas keskkonnas.
Tänases lehes tutvustame Muhu juurtega Mirjam Helena Rannarüütlit, kes kinnitab, et saarele kolimine oli õige samm. Olgu Muhu pealegi pisike saar, lastekaitsespetsialisti on tarvis sealgi. Isegi, kui lahendamist vajavaid probleeme on selles valdkonnas suurte kohtadega võrreldes vähe, tuleb väikeses kogukonnas rõhku panna sellele, et selliseid muresid ei tekiks.