Jagatud ruum ja jagatud rõõm – Kuressaarde kino tegema!

Tarmo Pikner
Copy
Kuressaare kesklinn
Kuressaare kesklinn Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Mis asja need Tallinna linnaisad punnivad vastu, kui keegi Nolan tahab filmi vändata, teadmata, kes see sihuke üleüldse on,” kirjutab saarlane Tarmo Pikner. “Ega siinkirjutajagi teadnud varem, et tegu pidi olema maailmakuulsa filmitegijaga ja nüüd on tuline kahju, et Nolanit ei saadetud Kuressaarde spioonifilmi tegema.”

Mõelda vaid – Kuressaares on peatänav (mitte mingi Laagna maantee) ja ajalooline keskväljak olnud suletud üle aasta ja lausa karjunud filmitegemise järele.

Lisaks olnuks pool põneviku stsenaariumit omast käest võtta – kes kaaperdas Hiinast teele pandud graniitplaadid ja vahetas need valede vastu või kuhu kadusid kõik töötegijad kõige kiiremal tööajal ja üleüldse, kust on pärit imelikku slaavi murret purssivad kivitoksijad?

Nojah, nüüd on see rong läinud ja jääb vaid tõdeda, et kaua tehtud… Nüüd peaks tulema “kaunikene”, kuid see pole veel päris selge, sest ehitustööd alles kestavad. Vähemalt värviliste tuledega purskkaevud töötavad ja lastel on lusti kui palju. 

Seadust justkui pole

Just siit aga kerkis esile ootamatu probleem, mida polnud projekti (ega ka liiklusseadusse) sisse kirjutatud. Nimelt tuli vallaarhitekt Mark Grimitliht välja terminiga “jagatud ruum” ja kõik sõidukid pandi liiklema ühel tasapinnal kiirusega kuni 10 km tunnis. 

Nagu kombeks, jagunevad uute lahenduste puhul inimesed kahte lehte. Osa ettevõtjaid soovib kaupa kesklinna vedada autodega, teised jällegi käe otsas ja kondiauruga, leides, et keskväljak peaks jääma (vähemalt suvel) vaid jalakäijaile. 

Avaliku ruumi jagamises kõigile võrdsetel alustel nägi probleemi politsei, sest puuduvad liiklust reguleerivad meetmed – nemad saavad sekkuda, kui rikutakse seadust, aga sellist seadust justkui pole ja liiklusmärke ka mitte. Õuealaks ei saa keskväljakut pidada, see võis olla kunagise raehärra õu, kuid praegu pole ei raehärrat (on vaid vallavanem) ega õue. On maantee pikendus läbi Kuressaare linna, nagu ütlevad seadus ja politseiamet. 

Riigikogulane Kalle Laanet näeb probleemi lahendust keskuse ümbruse tänavate ühesuunaliseks muutmisega, suunates autod suvel keskväljakust mööda. On igati loogiline muuta samaaegselt keskuse uuendamisega ajakohaseks ka linnaliiklus. Pealegi, kui 2015. aastal kuulutati “Hea avaliku ruumi” programmi raames inimsõbraliku linnasüdame konkursil võitjaks töö “Vaip”, siis kes see ikka vaibale autoga sõidab.

Teisalt jällegi on jagatud ruumi põhimõtet rakendatud juba sajandeid India linnades, kus tänavail liiguvad pudulojused koos inimeste, tuktukkide ja teiste liiklusvahenditega. Ja pole kuulda olnud, et mõni püha lehm oleks auto alla aetud.

Ei ole aga midagi uut siin päikese all – ajaloolise tõe huvides tuleb mainida, et jagatud ruumi põhimõtet on rakendatud varem ka Kuressaares. Nimelt jalutasid mitte just väga ammu mööda Kuressaare linna lehmad. Jah, mitte pühad, vaid linnaelanike lehmakari jalutas igal hommikul mööda Aia, Suur-Sadama ja Mere tänavat Loodesse karjamaale, kus praegu laiub golfiväljak, ja õhtul kell kuus aeti lehmad sama teed tagasi. 

Kõik ei soovi noogutada

Kõik liiklejad suhtusid üksteisesse sõbralikult – autod, traktorid, jalakäijad ja sekka vahel ka Vene sõjaväe tankid. Kui te mind ei usu, küsige Iffilt ehk Ivo Linnalt – ega ta olnud lapsepõlves laulja, vaid karjapoiss, nagu kõik Tori ja Põduste kandi rüblikud.

Jääb loota, et jagatud ruumist saab jagatud rõõm ja kõik, kes iganes ja millal iganes Kuressaares liikuda soovivad, teevad seda üksteist austades. Nagu vallaarhitekt ütles – autojuhid ja jalakäijad on sunnitud üksteisega personaalselt suhtlema, luues silmsidet, lehvitades, noogutades või näidates üles teisi väikseid viisakusavaldusi. 

Ometi näib, et kõik ei soovi noogutada. Äkki pole veel hilja panna mõned uuendatud kesklinna liiklusskeemid linnarahvale vaatamiseks ja arvamiseks?

Tagasi üles