Keegi meist ei taha tegelikult olla kiusaja

Kiusamisega seotud probleeme ei lahenda hirm menetluse ja karistuse ees, vaid see, kui kiusaja päriselt endale teadvustab, et tema käitumine põhjustab teistele valu ega ole vastuvõetav. Foto on illustratiivne. Foto: freepik.com

“Kiusatava jaoks on kiusaja ka see, kes ei toeta ja appi ei tule, kui ta saaks,” kirjutab Saaremaa juurtega perearst Karmen Joller. 

Jõehobu ujus rahulikult mööda jõge, kui kuulis äkki hirmsat kisa. Ümber nurga, kisale lähemale jõudes nägi ta, et ahvikari peksab jõekaldal krokodilli.

“Miks te teda niimoodi peksate?” küsis jõehobu.

“No vaata! Vaata ometi, kui suur suu tal on!” kriiskas üks ahvidest.

“Nunuh,” ütles jõehobu ja ujus kiiresti eemale.

Mind ajab ka see anekdoot naerma. Aga tegelikult on see väga kurb lugu, päris must huumor.

Krokodill, suur ja vägevate lõugadega loom – tal oleks piisanud vaid paar ahvi katki hammustada ja keegi ei oleks julgenud teda rohkem puudutada. Ehk oleks küllalt olnud ka ainult lõugade laiutamisest – ähvardamisest. Miks ta ennast ei kaitsnud? Kas ta ei tajunud oma jõudu, oli tal madal enesehinnang?

Ahvid. Vaevalt et nad kõik korraga selle peale tulid, et krokodilli mõnitama ja lõpuks peksma hakata. Piisab ju ühest eestvedajast. Miks teised selle ühega kaasa läksid? Üksi poleks eestvedaja-ahv iialgi krokodilli rünnata julgenud. Koos on aga julgem ja ohutum. Kes teab, võib-olla oli eestvedaja lihtsalt ässitaja, kes ise oma käsi ei määrinudki. Kas ahvikarjas peeti kellegi kiusamist ja mõnitamist normaalseks, loomulikuks käitumiseks?

Jõehobu, suur ja vägev loom – ta oleks ju võinud krokodilli kaitseks välja astuda. Küllap oleks tallegi mõnitusi jagunud, ehk isegi peksu. Aga ta kartis. Just see teebki anekdoodi naljakaks: üks maailma ohtlikemaid loomi kardab pisikesi ahve. 

Kiusatava jaoks on kiusaja ka see, kes ei toeta ja appi ei tule, kui ta saaks. Seega sai arast jõehobust ka justkui kiusaja: oma lahkumisega ja “nunuh”-iga ta näiliselt aktsepteeris ahvikarja käitumist, ja mine tea – ehk sai ahvikari võimsa looma küll näilisest tunnustusest ka indu juurde.

Maailm vajab armastust, tarkust ja julgust. Armastust, et meie peredes osataks olla lastele eeskujuks, nii et meie lapsed oleksid enesekindlad ja teaksid oma väärtust. Tarkust, et mitte iga rumalusega kaasa minna ja ära tunda hetk, kui senine liider eksib. Julgust selleks, et oma suur suu lahti teha ja öelda: lõpetage ometi!

Hästi kerge on armastust, tarkust ja julgust üles näidata hetkedel, mis on väga selged ja must-valged. Näiteks nüüd, kui me oleme kiusamise tõttu kaotanud veel ühe väikese elu (Sillamäel võttis endalt elu kiusamise ohvriks langenud kümneaastane poiss – toim).

Me peame suutma selliseid olukordi ennetada! Ja me ei pea näpuga näitama riigi, õpetajate, kaasõpilaste ja lapsevanemate peale, vaid igaüks saab alustada iseendast! Mitte keegi meist ei taha tegelikult olla kiusaja.

Mõned küsimused endale testimiseks:  Kas ma mõtlen inimestest halvasti? Kas ma narrin, mõnitan kedagi, naeran kellegi üle nii, et sel inimesel endal pole naljakas? Kas mulle meeldib inimesi taga rääkida? Kui keegi teine räägib taga, mõnitab, narrib – kas kuulan sekkumata, ehk isegi lähen tema mõtete ja sõnadega kaasa?

Mõtteid ning vaimu saab ja tuleb treenida täpselt samamoodi nagu keha. 

Kiusamine saab alguse mõtetest ja suhtumisest. Treenigem end, et meie lastest ei saaks kiusajaid.