Hingeline rännak Kuressaares

Foto on illustratiivne.

FOTO: unsplash.com

Soojadele, lahketele, naeratavatele ja imelistele saarlastele avaldab Saarte Hääle kaudu südamest tänu kolm päeva Kuressaares viibinud tallinlanna Marika.

Enda jaoks nimetaksin seda "hingeliseks rännakuks Kuressaares", mis oli ja jääb mulle väga oluliseks kogu eluks. Nimelt olin esimest korda üle 31 aasta Saaremaa pinnal, kuhu olin aastakümneid oma mõtetes soovinud kordki veel minna.

Aga lugu alustaksin natuke eestpoolt...

Kunagi nooruses, lapseeas tutvusin ühel suvel lastelaagris Saaremaa tüdrukuga, kellest sai minu parim sõbranna aastateks. Mina Tallinnast, tema Kuressaarest. Meie sõprusest sai alguse tihe kirjavahetus aastateks. Kuna oli veel Vene aeg ja Saaremaale sai ainult lubadega, siis meie sõpruse ajal õnnestus minul saarel käia ainult paar korda. Temal Tallinnas ehk "linnas" õnneks sagedamini.

Vaadates fotosid meie sõpruse ajast, siis esimene foto temast oli mul 1975. aastal ja juures 6. klass. Sealt edasi igast aastast ja juba ühiseid fotosid, kui ta Tallinnas oli, mida tegime endale fotoateljees mälestuseks. Viimane foto on 1988. aastast.

Aastad läksid, lõpetasime koolid, omandasime õpitud erialad. Siis juba mõlemad Tallinnas, tema oma erialal ja mina enda valitud erialal erinevates koolides. Üks õppis meditsiini ja teine kunsti. Meie sõprus oli püsiv ja imeline. Ta oli väga soe, tubli ja andekas, päikseline tüdruk.

Ja juhtus väga ootamatu ja traagiline hukk... 

Aasta oli 1988 ja see oli viimane kord, kui Saaremaale tulin.

Nüüd 31 aastat hiljem, olles 57-aastane, tulles üksi oma "rännakule", liigutas mind väga esimestest minutitest, kuidas Kuressaare mind vastu võttis. Milliseid imelisi sõbralikke ja päikselisi juhuslikke inimesi ma kohtasin, kes liigutasid mind oma soojusega.

Soovin tänada noort kena Saaremaa tüdrukut, kellelt palusin bussi pealt maha tulles abi. Et ei tunne linna ja kuhu suunas ma peaksin üldse minema hakkama, et oma peatuskoht üles leida. Tema oli lahkesti nõus mind autoga kohale viima. Kuigi ta oli vastu tulnud samale bussile, kust tema külalised, noor emme koos väikese 2-aastase pojaga tulid. 

Suur, suur tänu Sulle! Ja kui armas oli jälle kuulda tuttavat Saaremaa murrakut. Meelde tuli aeg, kui sõbranna juurde tulin ja esimesest tunnist juba ka ise samuti rääkisin, sest see oli nii tore ja armas!

Eriline suur tänu Kudjape kalmistu töötajale Marikale, kes oma sõbralikkusega aitas mind juba siis, kui hakkasin Tallinnas kontakte otsima, kes võiks teada või juhatada mind mu sõbra kalmule. Ta oli lahkesti nõus mind juhatama. Suur, suur tänu Sulle, Marika meie kohtumise ja vestluste, meenutuste eest!

Ja kui armas oli jälle kuulda tuttavat Saaremaa murrakut. Meelde tuli aeg, kui sõbranna juurde tulin ja esimesest tunnist juba ka ise samuti rääkisin, sest see oli nii tore ja armas!”

Suur tänu mu saarlasest kooliõele, kellelt õnnestus saada sõbranna sugulase kontakt, kellelt juhatust küsida.

Suur tänu toredale La Tene butiigi töötajale, kellega sattusime vestlema minu rännakust, mis põhjusel üle mitmekümne aasta siin olen. Tema sõbralik olek ja soojad sõnad soojendasid mu kurba hinge.

Ja suur tänu sellele muhedale saare bussijuhile, kellega vesteldes ütlesin, et soovin nii näha ja kuulda merd ja lainete laksumist, kes mind Merevärava bussipeatuses merd kuulama-vaatama jättis ja tunni aja pärast jälle bussile võttis. Sain merega kõik oma mõtted ja jutud räägitud.

Aastakümneid hiljem, tulles oma mälestuste ja kurbusega Saaremaa pinnale, mõttega leida oma sõbra puhkepaik, sain lisaks kõigele tunda ehtsaid, sõbralikke ja sooje, naeravataid ja lahkeid saarlasi!

Tagasi üles