Antarktikasse suundnud Admiral Bellingshauseni esimest etappi Roomassaarest Ventspilsi saatis Neptuni soosing.

Meelis Saarlaid keerab nädalapäevad tagasi kolmapäeva hommikul kell 8 punase auto nina Roomassaare kai peale. Surub kätt ja hakkab toimetama. Auto peab keegi teine ära viima, sest pooleteise tunni pärast sätib Saarlaid praegu veel uniselt kai ääres loksuva Admiral Bellingshauseni vööri kursile, mille lõppsihiks on ligikaudu 10 000 miili kaugusel asuv lõunamanner.

Ilm on meresõiduks täpselt paras. Kerge tuulevine ja päike.

Kaptenil on enne lahkumist teha veel umbes sada toimetust. Küll heliseb telefon või saabub kai peale näiteks traktor, mille kandamiks järjekordsed kümned ja kümned purgid suppi ja kurke. Väidetavalt on laeva trümmides igasuguse söögikraami seas ka 600 purki suppe.

Veel hommikul tuuakse laevale provianti.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Laevapere hakkab vaikselt ärkama. Igaühel omad viimased tegemised. Näiteks pootsman Maris Pruulile õpetatakse lahastamist, purjemeister Johannes Kaju vaatab üle õmblusest lahti läinud eespurje, ekspeditsioonijuht Tiit Pruulile selgitatakse jällegi, kuidas ilutulestikku teha.

Ja taas tuuakse laeva juurde provianti ja muud tarvilikku kraami. Laevas korralikult paigutada ei jõua seda hetkel keegi ja ahtritekk meenutabki pigem kauba- kui ekspeditsioonilaeva.

Kõrvalasuvas jahisadamas on ärganud sajad ja sajad Muhu väina regati purjetajad ning sadamaala on vaikselt muutumas sipelgapesaks.

Aeg minekuks sättida. Ise kohe regatile minev president Kersti Kaljulaid peab kõnet. Räägib sellest, et Antarktika 200 ekspeditsiooni kaudu peaks me mõistma seda, kuidas oma maakera ei tohi ära rikkuda ja seda peab jääma ka meie lastele ja lastelastele.

Kai peale on lahkujaid saatma kogunenud sajad inimesed. Omad ja võõrad. Või mis võõrad, kui nad juba saatma tulnud on. Peavad järelikult omaks. Kallistused, patsutused, mõni pisar.

20 aastat tagasi Saaremaalt ümber palli reisile suundunud jahtlaeva Lennuk kapten Mart Saarso annab teele kaasa kivi. Tavalise kivi, kuid korjatud on see Bellingshauseni sünnikohast Lahetaguselt. Juba kaks kümnendit tagasi. Oma toonasel reisil pidi ka Lennuk Antarktisesse jõudma ning kivi sinna viima, kuid see jäi vaid mõtteks. Nüüd palub Saarso korra juba ümber ilma reisinud kivi Bellingshauseni jaamas olevasse kirikusse viia. Oma õnnistuse on kivile kaasa andnud ka isa Toivo Treima.

Korra juba ümber ilma rännanud kivi läks kaasa ka Antarktikasse, et sinna jäädagi. 

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Usuga on tunduvad meremeestel üldse omad sotid olevat. Eelmisel päeval toimunud lõunasöögil andis peapiiskop Urmas Viilma laevale kaasa piibli. Ei võivat iial teada, millal seda võib tarvis minna.

Kapten Meelis Saarlaid ütleb, et läheb tarvis küll. Jutustab ühe loo ka juurde. Oli tema Lennuki tüürimeheks oleku ajal Drake’i väinas koleda tormiga merehaigusega kois ja mõelnud, et tahaks hoopis kodus olla. Sel hetkel tundus talle, et üks meieisapalve oleks hingehädas kohane ja abiks. Patt tunnistada, aga palve sõnad ei tulnud meelde. Piiblit ka laevas polnud. Seega on see tema sõnul igati kohane raamat ja Matteuse 6:9-13 ehk teinekordki nõutud.

 "Lahinguväljal ja merel ateiste ei olevat," muheleb kirikupea

Peapiiskop ise seisab ka tol kolmapäevahommikul kai peal ja tõdeb, et meremehed on vist küll veidi usklikum seltskond. Statistikat pole muidugi keegi teinud. "Lahinguväljal ja merel ateiste ei olevat," muheleb kirikupea, kes ka ise juba paari kuu pärast lilla ametivormi Admiral Bellingshauseni pardal nädalaks triibulise madrusesärgi vastu vahetab.

Üle sadama maandub hommikune Tallinna lennuk.

Kaptenid Saarlaid ja Saarso peavad enne minekut veel omalaadse vestluse. Juba pardal olev ja üle reelingu nõjatuv Saarlaid küsib midagi ja Saarso undab vastu. "Nii pikalt umbes," ütleb Saarso jutu jätkuks ja laseb kuuldavale madala undamise. Selge, varsti jõuab kätte aeg anda lahkumissignaali.

Kuid mitte kohe. Kõlari kaudu teatab kapten ettetulnud väikesest viivitusest. Nimelt on just maandunud lennuk kohe jälle tõusmas ja enne seda ei saa minema hakata. Täpsemalt on asi selles, et Bellingshausen tahetakse ära saata ilutule saatel, aga lennuki õhkutõusuga samal ajal pole seda väga mõistlik ega lubatudki teha.

Kaldal olid kõik omad. 

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

"Parras klaariks," kõlab üsna pea tüürimees Priit Kuuse hüüe. Vendrid veetakse pardale ja vaikselt eemaldub laev Saaremaast. Kaldale jäänud lehvitavad, Bellingshausen vastab madala signaaliga.

Roomassaarest Ventspilsi sõitu kaasa tegev soolopurjetaja Uku Randmaa on klaarimisele loomulikult käed külge pannud ja muigab, et sellisele sõidule minek on ju puhas lõbu: "Nagu praamisõit või nii." Omaenda pikkadele üksikutele sõitudele minekute kohta ütleb, et siis on tunne nagu härjal, keda tapale aetakse. "Saad aru, et tagasiteed enam pole," meenutab esimese eestlasena üksi ümber maakera purjetanud mees.

Eskaadris sõitis ka regatil osalenud president Kersti Kaljulaid.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Bellingshausen libiseb vaikselt sadamast välja. Saatjateks kümned ja kümned jahid. Eskaader, mis suundub Muhu väina regati järjekordse etapi starti. Esimesena tuleb jahtlaev Meeri kapten Raigo Pajulaga roolis.

"Meeri võib viia ja Meeri ka toob. Kord siia, kord sinna, kel seilata on soov," kaigub meeskonna suust nende tunnuslaul.

Kapten Saarlaid on ajanud ennast roolikambri luugist välja (ise ütleb enda kohta, et ta paistab nagu tankist – R. V.) ning läbi kõlari tänab ja tervitab kõiki. Mõne jahi meeskonnale raputab oma meenutustega ka soola haavale. Nagu näiteks saarlaste Mercuriusele, kes paar aastat tagasi samal etapil Abruka taga kividesse panid ja sellega esikoha kaotasid. Bellingshauseni kõrvale tuleb ka folkboodil Jonna sõitev president, kes edu soovib.

Üsna pea võtab kapten Saarlaid ka lauluviisi üles: "Nüüd purjetan Antarktika, sest sinna tahan minna ma!"

Meeskonnaliikmed saavad kätte rohelised tõrvikud, millest kerkiv toss pildi üsna müstiliseks teeb. "Hüvasti Roomassaare, hüvasti Abruka," hõigub kapten Saarlaid, ikka veel poolest kerest saati luugist väljas. "Nüüd pole enam pääsu. Tuleb minna!"

Ekspeditsiooni juht Tiit Pruuli õhkab ümberringi toimuvat möllu silmitsedes, et elevamat äraminekut pikale reisile on raske välja mõelda. Selline meremeeste vendlus teeb seest soojaks.

Nüüd hakkab rutiin. "Merel on rutiin vajalik," ütleb Pruuli, et siis tuleb meresõidumõnu. Kõik teavad, mida tegema peavad ja elu loksub omas rütmis. Kuid enne tuleb veel tööd teha.

"Vaata meie ahtrit, seal on igasugu kaste ja värke, mis on paika panemata," tunnistab ta, et pooleaastase planeerimise lõpp läks kiireks. "Aga eks ma olen 20 aastaga ikka õppinud ka. Lennukiga minekul oli nii, et kapten ei saanud nädal aega oma kois magada, kuna seal oli kuhjades asju," meenutab ta. Seekord saab kiiremini klaariks.

Viimasena saadab Bellingshausenit puksiir Panda, kes laseb sinitaevasse uhke veejoa. See langeb piiskadena alla ja tekkinud vikerkaar on kui koduvärav, kust välja astutakse.

Panda saatis laeva teele vikerkaarega.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Merel tuleb esimese asjana ette võtta valamine. Vanale.

"Traditsiooni järgi tuleb valada," kinnitab kapten. Ta räägib loo, kuidas mõni mees ei vala ka. Üks tuntud Eesti meresõbrast avaliku elu tegelane olla kogu aeg valanud ja kõik läks kogu aeg aia taha ka. Nüüd enam ei valavat ja asjad olevat korras. "Me ikkagi jätkame seda valamise traditsiooni, sest meie suhted Neptuniga peavad olema sõbralikud ja head. Siis on meil lootust, et kõik asjad sujuvad," teeb Saarlaid sissejuhatuse ja võtab mütsi peast. Korgib lahti Bellingshauseni viina ja valab mõned sortsud üle parda. Pudel läheb ringi käima ja igaüks saab lõuatäie.

Vanale valamine on merel tähtis traditsioon.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Uku Randmaa valab vaikides omalt poolt Vanale veel veidi ja mõtiskleb hetke pikemalt, enne kui pudeli suule paneb. Eks tal ole Vanaga omad jutud.

Kapten teeb väikese ülevaate sellest, et kus on päästevarustus ja arvab, et sellise vaikse ilmaga ta vesti ei nõua. Tuletab ka meelde kuldreeglit laevas liikudes: "Ühe käega hoia laevast kinni ja teine jääb su enda jaoks."

Laevas peavad asjad olema omal kohal. Igaüks toimetabki nii, et tekk saaks klaariks. Ahtritekil olevad supipurgid kaovad jahi sisemusse ja kõik hetkel mittevajalikud asjad pannakse ära. Kapten toimetab kõigiga koos. "Ma olen selline pootsmani kooliga kapten," naerab ta oma toimetamiste kohta.

Esimeseks lõunaks on sushi. Algul pidi menüüs olema küll mingi teine peene itaaliapärase nimega roog. Roomassaares peale laaditud provianti revideerides avastati siiski, et keegi heatahtlik toetaja on laevale toonud sushit ja see tuleb riknemise hirmus kiiremas korras nahka pista.

Esimeseks lõunaks oli hea toetaja poolt kaasa pandud sushi. Keegi pääses seega kambüüsivahist.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Bellingshauseni kambüüsis on ka üks üsna haruldane kingitus. Nimelt kinkis Tallinnast läbi Kroonlinna Saaremaale laevakokana sõitnud Priit Kuusk alias Wend laevaperele oma isikliku kokaraamatu. Rasvaplekkide ja märkmetega kõvasti vatti saanud abimees. Enne laeva lahkumist Roomassaarest naerab seal oma otsa lõpetanud uudisteankur Wend, et korraliku telliskivi mõõtu raamat on tõesti tema üks ja ainus piibel. Kokaraamatuid olla teisigi, kuid need olevat pigem sellised lauluraamatu masti.

Kui alguses oligi Wend kokaks, siis edaspidi peavad söögitegemisega hakkama saama kõik. Määratakse kambüüsivaht. Isegi kui keegi ei oska süüa teha, siis selle pidi üsna kiiresti selgeks saama. Tiit Pruuli räägib lustiloo, kuidas Lennukiga merele minnes kuulis ta pealt kambüüsivahis olnud roolimehe kõnet koju emale: "Kui ma viinereid keedan, kas ma pean siis kile ära võtma?" Pruuli kinnitab, et eks ta ise oli köögis alguses samasugune äpu, kuid elu merel lainerütmis kõikuva pliidi ääres õpetas üsna kiiresti.

Tüürpoordist paistavad Nasva, Salme, Anseküla, Mõntu. Ilm on ilus. Selges taevas vaid mõni pilv. Loodetuul hakkab vaikselt paisuma ja lainete vahel on juba näha päid tõstvaid jäneseid.

Kapten Saarlaid purjeid heiskamas.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Juba varem on Bellingshauseni mootorile abiks heisatud kaks purje, kuid nüüd astub vahis olev mehaanik Märten Vaikmaa ahtritekil kaetud söögilaua juurde ja vabandab püha tegevuse segamise eest. Asjalood olevat nii, et hüvas külgtuules võiks juba purjed üles tõmmata. Nii tehaksegi. Masinad pannakse seisma, kütusekulu läheb nulli ja Bellingshausen hakkab purjede jõul kaheksasõlmese kiirusega laineid lõikama. Veidi aja pärast juba 9 ja siis 10 sõlme. Laev istub kenasti paarikümnekraadises kreenis ja siseruumides liikudes on nüüd soovitatav sokid jalast võtta. Muidu saab kõndimisest pigem uisutamine.

Külgtuul ajab laeva kergesse kreeni.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Lainevaht lööb mõnuga kergelt üle parda. Tundub, et Vanale oli valamine meele järgi. Sellist minekut oodati.

Kura kurgus on ühel pool Läti ja teisel Sõrve. Sääre majakast antakse teada, et meid nähakse väga hästi ja kõik turistid kupatatakse torni ajaloo möödumist vaatama.

"Ega ma endale päris aru veel ei anna, et kui pikaks ma ära lähen," ütleb kapten, Eesti aina kaugemale jäämas. Saarlaid peaks praeguse seisu kohaselt sõitma kuni Rio de Janeironi. Sealt edasi ta enda sõnul täpselt ei tea. Lennukipileteid pole.

Kreenis jahis hakkavad esimesed asjad oma kohtadelt kukkuma. "Sellega tuleb meelde, et on vaja asjad panna õigete kohtade peale ja siis on pärast rahu," räägib kapten. Kui asjad lahti on ja lendu lähevad, on vaatepilt sarnane nagu mõni pisike laps oleks mänginud. "Täielik segadus ja bardakk," kirjeldab kapten. See võrdlus olla pärand Lennuki kaptenilt Saarsolt.

Sõit läheb lihtsamaks siis, kui avamerele jõutakse. Esimesed kuud sõidetakse laias laastus ikka kalda ääres. Esimene selline kergendus võiks tema sõnul hinge tulla siis, kui kurss Lissabonist Madeira peale võetakse. "Siis on avameri ja see on ju tihtipeale selline leebe," vaatab kapten juba tulevikku.

Kapteni sõnul meeldib talle suurel merel rohkem sõita, kui kalda ääres. Sõrve säär oli näiteks vaid 3 miili kaugusel.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Saarlaiu sõnul ongi olemas kahte sorti jahtkapteneid.

"Üks ütleb, et kurat, maa paistab. Teine jälle vastupidi, et kurat, kallas ei paista mitte," räägib ta. Temasugused kaugsõidumehed on need esimesed.

12liikmelisest laeval viibivast seltskonnast on see paljudel esimene pikem meresõit või üleüldse esimene sõit merel. Kroonlinna otsal tehtud uudisnupus sai kenasti näha, mis juhtus Wennaga, kes ülemäära palju meresõitu ei kannatanud. Mees pidas küll vapralt vastu, kuid kergelt see ei tulnud.

Kapten Saarlaid on ise kalalaevaga Atlandil olles merehaigust põdenud ja teab, kui ränk see haigus on. "Kui ta sind ikka endasse haarab ja sa tead, et lähim sadam on nädala kaugusel...," jätab ta lause hetkeks pooleli ja lõpetab siis, et ühel hetkel läheb see siiski üle. Kannatada tuleb. Hea õnne korral ei tulegi enam tagasi.

Kes tegid kaasa esimese etapi?

Admiral Bellingshauseni Roomassaarest lahkudes oli laeva kapteniks Meelis Saarlaid. Tüürimeheks oli Priit Kuusk ja mehhaanikuks Märten Vaikmaa. Pootsmani kohuseid täitis Maris Pruuli ja madruseks oli Toonart Rääsk. Junga ametis oli Karolina Vaino.

Ekspeditsiooni juhina oli laevas Tiit Pruuli. Kogu reisi teeb kaasa ka videograaf CJ Kask.

Teadlastena viibisid laevas korduvalt Antarktikas viibinud Enn Kaup, kes sõitis Kaliningradi avama tema osalusel valminud fotonäitust. Laeval oli ka tunnustatud Vene polaarteadlane Viktor Bojarski. Tema on muuhulgas juhtinud 1989. aastal legendaarset Antarktika läbimise ekspeditsiooni. Siis läbisid kuus meest suuskadel ja koertekelkudega lõunapooluse kaudu Lõunamandri, mööda pikimat võimalikku marsruuti. 220 päevaga läbisid nad ainsatki mehaanilist abivahendit kasutamata 6500 kilomeetrit.

Esimesel etapil võõrustati ka Eesti esimest ümbemaailma soolopurjetajat Uku Randmaad ja tema abikaasat Maibit. Samuti oli Lätti suunduval jahil Eesti suursaadik Lätis Arti Hilpus.

Reisi tegi kaasa ka allakirjutanu.

Madrused vahetuvad pea igal etapil, meeskonnaliikmete tuumik püsib pikemalt. Kõige rohkem sõidab tõenäoliselt kaasa videograaf. Tema töö on üles võtta ka materjal, millest valmib Telia kanalil 10-osaline sari.

Saarlaid ütleb, et tema on rahulik kapten. Kui keegi midagi valesti teeb, tuleb lihtsalt rahulikult öelda. Kohe on tal varnast ka lugu võtta. Saarlaid oli olnud noore mehena kord Atlandil kalalaeva roolis. "Vist oli kena ilm ja järsku tuli väike punnvile suhu," meenutab ta. Tema kõrval seisnud legendaarne vanemtüürimees Alfred Verilaskja oli rahulikult öelnud: "Meelis, merel ei vilistata." Saarlaid ütleb nüüd, et Verilaskja ütles seda nii, et mitukümmend aastat hiljem on see meeles. "Ei kärgitud, lihtsalt öeldi konkreetselt ja selge häälega," räägib kapten.

 Tema kõrval seisnud legendaarne vanemtüürimees Alfred Verilaskja oli rahulikult öelnud: "Meelis, merel ei vilistata."

Laevaelu on vaikne. Kes on vahis, kes lobiseb niisama. Mõni tukub, lahendab ristsõna või istub hoopistükkis niisama tekil ja vaatab merd. Uku Randmaa võtab sekstandi ja teeb kindlaks, et päike on horisondist 58 kraadi kõrgusel. Selle teadmisega pole hetkel midagi peale hakata, kuid tema viimasel ümberilmareisil oli see ainus võimalus oma asukohta määrata. 

Uku Randmaa on sekstandiga sinasõber.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Madrus Toonart Rääsk heiskab punavalge külalislipu ning mehaanik ja kapten võtavad Youtube`i abil üles lätikeelse "Kurzeme" laulu. Ventspilsi sadam tuleb aina lähemale. Esimene välissadam pärast Eestit. Üks kümnetest.

Kaheksa tundi tuldud, 280 000 veel minna.

Mis on Antarktika 200?

Juulist 2019 veebruarini 2020 toimub mereekspeditsioon, millega meenutatakse 200 a möödumist Antarktika avastamisest admirali von Bellingshauseni poolt ja korratakse tema retke. Ekspeditsioon lahkus mootorpurjekal Admiral Bellingshausen 11.juulil. Roomassaarest anti otsad 18.juulil. Reisi kulminatsioon saabub 28.jaanuaril 2020 aastal.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Ekspeditsioonilaevaks on Jongert tüüpi kahemastiline ketš. Mootorpurjeka pikkus on 23,9 m ja peamasti kõrgus 27,5 m. Korraga on laeval 12 meeskonnaliiget.