KÕNE IFFILE: Suve nautimiseks tuleb aega leida

Ivo Linna
Copy
Ivo Linna.
Ivo Linna. Foto: Irina Mägi

Juubelituurile mõeldes ma tundsin, et pean selle siiski ette võtma. Mul on selleks veel jõudu, on, mida publikule öelda ja millest laulda. Tuur, mis algas kallis kodulinnas Kuressaares, läks väga hästi korda.

Üllatav on see, et mida vanemaks saad, seda rohkem tuleb kohati tööd juurde. Ratas pöörleb täie vungiga edasi.

Mis aga puutub suvemõnude nautimist, siis kõik vabad hetked kasutan ära selleks, et meres ujumas käia. Praegused ilmad on ju võrratud. Ujumispaik on Nõmmküla ja Kallaste kandis.

Sünnipäevaks kingitud paadiga pole ma kahjuks pikka sõitu saanud veel teha, sest olen vähe Muhus olnud. Minu laevanduse hooaeg hakkab siis tegelikult homme, juulikuu viimasel pühapäeval pihta. Sellel paadil on ka mootor. Ma ei osanud mõeldagi oma isikliku paadi peale, aga noh, nüüd on mul sellest tõeliselt hea meel.

Mõtlen juba kalalkäikude peale. Kindlasti peaksin kalale paadiga minema, et ühendada meeldiv kasulikuga. Merel saab tunda ennast täiesti vabana.

Ausalt öeldes, ega ma tegelikult mingisugune kirglik kalamees pole kunagi olnud. Kui käisime poisikestena Nasva jõest särge püüdmas, siis millegipärast minu saagid olid peaaegu olematud.

Mul on ka spinning. Lanti olen loopinud viimastel aastatel, aga niimoodi, et pole ühtegi kala saanud.

Olen käinud kadunud sõbral laevapoisiks. Koos lasime võrgud ja rüsad sisse ja nendesse tuli kala üsna palju.

Kuigi õngitsemine pole mul õnnestunud, otsustasin, et nüüd teen endale ise õngekepi ja panen sinna külge kõik, mis vaja ning seejärel istun paati, sõuan merele ja hakkan kala püüdma. Rahulik mere peal olek on väga kosutav. Mulle väga meeldib just sõuda. Võin sõudmist täitsa rahulikus tempos lausa tundide kaupa harrastada.

Ja loodus! Merevaade on nii pagana rahustav. Suure tormiga ma muidugi merele ei kipu. Võin aga tundide kaupa istuda mererannal ja vaadata laintevahus merd. See vaatepilt on lummav. Meri ju kogu aeg muutub.

Keegi on vaimukalt öelnud, et kolme asja võib lõpmatult vaadata: elavat tuld, merd ja seda, kuidas inimesed tööd teevad.

Suve kohta võin öelda veel niipalju, et tööd on olnud parasjagu ja olen saanud puhates ka suve nautida. Töö hoiab vormis. Tänagi sõidan Setomaale pulma esinema. See on väljakutse. Ma ei ole mõelnud, et nüüd enam ei viitsi. Pigem ootan seda. Olen kaks päeva ära ja kui koju saabun, siis värava vahel mõtlen, et küll on kodus hea olla. Vaheldust on inimesele vaja.

Tuleva nädala alguses sõidan Kuressaarde. Tahan jalutada oma lapsepõlveradadel mererannas ja linnatänavail. Vanu radu pidi käia on väga tore. Kuressaare kesklinn pole aga enam kaugeltki endine. Olen näinud seda ehitusjärgus olevana. Eestis käib üldse suur keskväljakute ümberkujundamise kampaania. Väga müstilise mulje jättis Võru linna keskväljak, täiesti ulmeline maailm minu jaoks. Aga sealgi ütlesid mõned võrukad, et kuidas selline asi saab meeldida – maitse küsimus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles