TOOMAS LUHATS: Saartel on kõik natuke parem kui mandril

Toomas Luhats Foto: Maanus Masing

“Kuidagi on elu niimoodi läinud, et puhkus tähendab meile saari,” kirjutab tele- ja raadiomees Toomas Luhats.

Peamiselt Saaremaad, aga iga suvi üritame korra käia perega ka Hiiumaal Sõprade juures Kalanas. Kummaline – aga hingamine  läheb paika ja meel rõõmsaks, kui Ratla puisniidul mööduda tammedega karjamaast roosa puuga.

Alustan naabersaarelt, Kalana Vabariigist – see on tükk Eestimaast, kus mõeldakse vabalt, arutletakse targalt ja inimesed on karged, aga armsad. Me ühel parimal Sõbral ja tema perel on seal David Beckhami nimeline iglusaun ja lahe tiik. Sel korral meil uppus näiteks sinna tiiki uppumatu aer – mis minu meelest oli väga naljakas. Hiiumaa Kalana Hõbekala on oma pühapäevaste hommikusöökidega imetabane paik, et kui korra Kätlini ja Siimu juures ära käid – siis pärast mõtled, et kas see oli nüüd unenägu või oligi see kõik nii mui-nasjutuline. 

Lahe seik oli see, et kui hakkasime Sõrust Triiki sõitma praamiga, siis Sõru sadama kõrtsis unustas üks tore teenindaja meie mulgipudru – pani küll muud toidud ühes, aga sellega vist läks kauem. Tüdruk kihutas meile jalgrattaga praamisabasse järele ja vahetult enne praami peale sõitu ulatas sooja mulgipudru läbi autoakna kaasa.

Edasi Saaremaale! 

Talvel ja sügisel on peaaegu eranditult meie sihtkohaks Georg Ots spaa – ei saa üle ega ümber sealsest atmosfäärist ja inimestest eesotsas Marju Vijandiga. Lapsed on armunud sealsetesse basseinidesse ja meie sanaariumi. Samuti oleme GO Spa residentsi üürinud suvepuhkuseks ja mis vast on kõige olulisem, me pole kordagi pidanud pettuma, vaid pigem üllatunud uuesti ja positiivselt.

Pärast laste saamist on puhkuste ajal oluline, et nad oleksid õnnelikud ja et neil oleks midagi põnevat teha. Nõnda siis käib meie vanem tütar Lillemor ehk Lill alati Kuressaares suvelaagris. Aivi Auga ja tema laagriülem Raivo pakuvad lastele erinevaid tegevusi alates tennisest ja lõpetades golfiga – rõõm liikumisest ja vahvatest tegevustest koos õige ellusuhtumisega on selle asja nimi. Samuti on Lill käinud Lolita Ääre juures juba aastaid klaverit mängimas. Tallinna muusikakoolis on ta aasta õppinud, aga armastuse klaverimängu vastu sai ta Saaremaalt – Lolita käest. Lolitat tutvustas meile muidugi Linda Kolk, Lille sõprade vanaema ja meie Sõprade ema, tema on täiesti haruldaselt hea inimene. 

Päikest on rohkem, meri on soojem, inimesed on sõbralikumad ja elu on natukene ilusam."

Asva Viikingite külas käisime sealse hea haldja Anna-Liisa Õispuu kutsel sel aastal esimest korda – äge kooslus loomadest, lindudest ja ronimisest koos kirveste viskamise ja vibulaskmisega – ülimalt ootamatu, aga seda lahedam avastus.  

Orissaare kandis ei saa käimata jätta Heidi Hanso juures. Lapsed lähevad täiesti pööraseks nende pesukarude ja erinevate lindude-loomade peale, kes seal talupidamises elavad. 

Mis on veel puhkuse juures tähtis – et Castellos oleks Kaspar tööl, kes tuleks ja oma sundimatult mõnusal saare moel uuriks, kuidas läheb, kostitades samas Eesti parima pitsaga, mida isegi meie väiksem tütar, kaheaastane Lorelei sööb. 

Nasva klubis meeldib meile argipäevadel lõunatada, seal on parimad lõunapakkumised, suured portsud ning imeline jõevaade koos paatidega. Tervitused siinkohal Mallele, kelle küpsetised viivad keele alla.

Salmele läheme ka alati vähemalt korraks, sest seal elab Saaremaa ühe vahvaima praamikapteni – Ain Pulga pere. Siinkohal meenus, et Ain suitsutab lesta teistmoodi – nii et sool läheb piki luid edasi – kuidas ta seda täpselt teeb, ma peast ei mäleta, aga lesta maitset naljalt muidugi ei unusta.

Elamisest ka, oleme olnud oma puhkuste ajal alati üüripinnal, meil endal ei ole Saaremaal veel seda päris oma kodumaja, kuigi see kunagi Kuressaarde tuleb. Ja nõnda oleme siis olnud kord siin, kord seal, elanud Leisis, Nässumal, Kuressaares, Järvel, Mändjalas, Nasval – kokku ligi 15 aastat. Seega oleme näinud ikka väga erinevaid paiku – aga kokkuvõtvalt on nad kõik olnud omamoodi ilusad. Sel aastal on meil taas väga vedanud – Triin leidis sellise koha nagu Kuressaare Family and Garden Apartments Pärna tänaval ja mulle nii hullult meeldib siin, et praegu mõtlen, et äkki peaks ennast sulaseks pakkuma. 

Lobajutt Kures

Kure kohvik on nagu kohustuslik kirjandus, kui oleme Saares, sageli läheme sinna lihtsalt selleks, et ajada paar sõna Margiti ja tüdrukutega lobajuttu – need on ilusad ja kanged saare naised. Kui midagi ei meeldi, siis saadavad su kohe pikkust hüppama – ma esimesel korral läksingi, siis nad hakkasid naerma ja soovitasid rahulikult kohvi juua. Pärast seda nagu polegi olnud korda, kus me poleks seal käinud ja ega ma pooltest asjadest niikuinii aru ei saa, mis nad räägivad, aga lõbus on alati. 

Lõpetuseks – miks mulle meeldivad saared ja eriti Saaremaa –, sest kõik on seal kuidagi natukene parem kui igal pool mujal. Päikest on rohkem, meri on soojem, inimesed on sõbralikumad ja elu on natukene ilusam. Mulle sellest piisab ja ma olen selle eest hästi tänulik.