Järve rannahoone uuendamisele veto panemine on suure tõenäosusega lõplik surmahoop plaanile, et Saaremaa ühes (kunagises) tipprannas taas aktiivne suvituselu käima läheks. See, et nimetatud hoone ehitati sinna juba ammu enne igasuguste eeskirjade kehtestamist ning et selles paigas ei ole tegelikult midagi kaitsmisväärset enam säilinud, ei loe. Eeskiri on olemas ja seda tuleb täita.
Alles hiljuti kirjutas Saarte Hääl, kuidas üks 1930-ndate alguses siin käinud pealinnareporter imestas, kui maaliline on Järve rand. Tema hinnangul võinuks sellest saada üks Baltikumi tippkuurorte. Selles osas on rand aga tänapäeval tegemas vaid allakäiku.
Järve piirkond on rangete looduskaitseliste piirangutega kaetud ning seal ei toimu ega saagi toimuma mitte kui midagi. Sõna otseses mõttes. Loodus toimetab omasoodu.
Rääkides loodusest, kutsutakse inimesi ikka ja jälle üles kompromissidele. Üleskutseid "tulge mõistusele ja hoidke meie planeeti" kuuleb igapäevaselt. Samas keeravad needsamad korralekutsujad tihtipeale kõikvõimalikud kruvid väga kõvasti kinni, nii et nende maailmas kompromissikohti ei ole.