/nginx/o/2019/08/06/12441887t1h6022.jpg)
Kärla rahvamaja oli aastakümneid omamoodi vaeslaps, mis alles taasiseseisvumise järel sai oma kandi kultuuritegemise keskuseks.
SAAREMAA RAHVAMAJAD: Kõrvalosast peategelaseks
7. august 2019, 14:05
Tänase Kärla rahvamaja eellane, hoone, mille asemele uus maja ehitati, pandi püsti 1903. aastal ja üldse mitte rahvamajana, vaid hoopis kihelkonna koolimajana. Kiviseinte, kuid õlgkatusega hoone ehitati kohaliku rahva ettevõtmisel ühiselt kokkupandud rahaga kirikumõisa maadele. 1910. aastal valmis aga ministeeriumikool, õpilased ja õpetajad koliti ringi ning hoone jäi tühjaks.
Kuigi kohalikud seltsid soovisid kihelkonnakooli maja oma kasutusse saada, oli kirik vastu ja nii hakati otsima muid võimalusi. Esimesest rahva- või seltsimajast saab Kärla kandis rääkida aastast 1914, mil kohaliku seltsitegevuse käsutusse anti valla endine magasiait – hoone, kus hiljem hakkas tegutsema agaritööstus.
Koolimajast seltsimajaks
Kärla kandi organiseeritum kultuuritöö sai alguse aga enam kui kolm aastakümmet varem Kirikukülas asunud kihelkonnakooli majast, kus töötas legendaarne Peeter Südda (1830–1893). Tema eestvõtmisel pandi käima laulukoor, pasunakoor ning 1879. aastal ehk 140 aastat tagasi asutati ka Saaremaa kõige esimene raamatukogu, kus algselt oli 83 raamatut. Seepärast on isegi sümboolne, et nüüd on nii Kärla rahvamaja kui ka raamatukogu ühe katuse all. Huvitav on seegi, et edaspidistelgi aastakümnetel olid Kärlal kultuurielu eestvedajad eelkõike just koolmeistrid.
Kuid mis puutub alguses mainitud kihelkonnakooli majja, siis uue elu tõid sellesse Eesti Vabariik ja maareform. Kärla vallavolikogu andis hoone 1921. aasta veebruaris haridusseltsi Edu, kohaliku põllumeeste seltsi ja kiriku nõukogu ühisesse kasutusse. Järgnevate aastate jooksul maja laiendati, ehitati lava ja eeskojad ning rajati ka pritsumeeste ühingule tarvilik voolikute kuivatamise torn.
Baaside lepinguga läks maja aga 1939. aasta sügisel Nõukogude sõjaväelaste käsutusse, kes hakkasid ehitama Kogula lennuvälja, mis sai kuulsaks 1941. aasta Berliini pommitamisretke stardipaigana. Paraku oskasid punaväelased juba mõne kuu pärast maja põlema panna, nii et sellest jäid järele vaid kiviseinad.
Sõmera klubi varjus
Pärast sõda hoone taastati, kuid kultuuritöö polnud järgnevatel aastakümnetel sugugi mitte selle esmane sisu. Pigem oli maja omamoodi manööverpind, kuhu sõltuvalt vajadustest paigutati küll söökla, küll kauplus. Piirkonna tõmbekeskuseks sai hoopiski Sõmera sanatoorium ja sealne vägev klubi. See oli väga hea lavaga kultuuriasutus, kus korraldati tipptasemel üritusi. Käis isegi Leningradi tsirkus, mille etenduseks ei olnud toonases Kingissepas piisava kõrgusega saali.
Kärla raamatukogu juhataja Ülle Maimann nendib, et Sõmera tolleaegne kopsutuberkuloosi sanatoorium oli omamoodi riik riigis, kuhu tulid tööle noored haritud tohtrid. Nii neile kui ka ravialustele korraldati väga heal tasemel meelelahutust. “Mina ikka mõtlesin, et millal saaksin juba kuusteist, et pääseks Sõmera klubisse tantsima,” muigab Maimann.
1980. aastatel hakkas Sõmera klubi tõmbekeskusena taanduma, Kärla rahvamajast kui järjepidevalt tänases hoones tegutsenud kultuuriasutusest saab rääkida 1995. aastast. See oli taasiseseisvumise järel valdade taastamise aeg ja ühes paljude muude ülesannetega läksid kohaliku omavalitsuse kätte ka raamatukogud ja kultuurimajad. Toonane Kärla vallavanem Vaike Oper võttis kultuuritöötajana palgale Virge Varilepa, kes tuli Mustjalast Kärlale tantsurühmasid juhendama.
Juhendajad on olulised
“See, millised ringid ja taidlusrühmad ühes või teises kohas tegutsevad, sõltub sellest, milliseid juhendajaid on võimalik leida,” räägib Varilepp. Kooliõpetaja Leevi Häng vedas meeskvartetti, Avo Levisto kapelli, Valdur Oll oli tugev näiteringi eestvedaja, nüüd teeb sama tööd Maarika Paas.
Maimann meenutab, et kolhoosi ajal olid erinevate ringide eestvedajad ja juhendajad just kooliõpetajad. Helgi Allik, Mahta Aksalu, Aare Liiv – nad tegelesid õpilaste kõrvalt ka täiskasvanutega ja tegid seda pigem koolimajas.
“Aga juhendaja kõrval on väga oluline ka see inimene, kes ringis või rühmas käib,” lisab Varilepp.
“Samas elu käib ikka üles-alla. Ja mitte ainult Kärlal. Neid ise teha tahtjaid ei ole mitte ülearu palju, nimetame teda siis isetegevuslaseks, taidlejaks või kuidas tahes. Seepärast on mul väga hea meel kõigi nende pärast, kes väljas käivad ja ringide töös kaasa löövad. See tähendab, et sa vähemalt nädalas korra tuled kodust välja ja saad teiste omasugustega kokku,” räägib ta.
Osalejad veel tähtsamad
Uusi ringe pastakast välja imeda ei saa. “Mingi uue ringi loomiseks on alati tarvis teatud kriitilist massi huvilisi. Olgu tegu kasvõi koduloo uurimisega. Siin ei piisa ainult juhendaja olemasolust. Siin on vaja asjast huvitatud inimeste endi initsiatiivi ka,” nendib rahvamaja juhataja.
Ta lisab, et olukorras, kus kiputakse pigem ütlema, et “ma ei osale sellepärast, et mind pole kutsutud”, on suur väärtus just need inimesed, kes ise on ühe või teise ringiga liitunud. “Ega mina tõesti ei tea, keda peaks kuhu kutsuma,” muigab ta. See jutt ei ole üldse sellepärast, nagu toimuks Kärla rahvamajas vähe. Maja on pea igaõhtuselt rakenduses ja seal saab teha rahvatantsu, laulukoori, näitemängu, osaleda käelise tegevuse ringis, lihastreeningutel jne,
Värskem plaan on panna piirkonna eakatest kokku juhtgrupp, kellega arutada, mida uut ja põnevat võiks seenioridele pakkuda.
Kaks hooaega on rahvamaja nüüd uue katuse all olnud. Külastajaid käib Varilepa sõnul päris kaugelt ja uue maja võimalused on ligi meelitanud mitmeid üritusi. Ka kohalik kool ja lasteaed, kelle saalid on üsna pisikesed, on rahvamaja päris usinasti oma pidude läbiviimiseks kasutama hakanud.
Muutunud aegu iseloomustab Varilepa sõnul see, et Kärla rahvamaja ringides ei osale mitte ainult Kärla piirkonna inimesed, vaid löövad kaasa huvilised kaugemaltki. Juhataja tõdeb, et ringid ja rühmad paistavadki aina enam olevat seltskonna-, sugukonna- ja tutvuskonnapõhised. “Kui talle ikka kusagil meeldib, siis seda ta niisama lihtsalt välja ei vaheta,” sõnab ta.