Karin Streimann: kuidas läheb meie lastel?
Lisatud tänavaküsitlus!

Tervise Arengu Instituudi laste ja noorte valdkonna nooremteadur Karin Streimann.

FOTO: Tervise Arengu Instituut.

"Rahvuse ja kultuuri tugevus ning säilimine sõltub sellest, kui hästi või kehvasti läheb lastel. Viimasel ajal meedias laia kajastust leidnud artiklid on viidanud vägivallale ja vaimse tervise probleemidele koolilaste elus. Kas sellised mured on laialt levinud, kuidas üldse läheb meie lastel?" küsib Tervise Arengu Instituudi nooremteadur Karin Streimann.

Mõnes valdkonnas läheb neil väga hästi. Pidevalt näitena välja toodav PISA (2015) uuring näitab, et Eesti põhikooliõpilaste tase on maailma parimate seas ning kõigil on üsna võrdsed võimalused head haridust saada. Viimane kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (TAI, 2019) näitab nii kaasõpilaste kiusamist kogevate kui ka kaasõpilasi kiusavate laste arvu vähenemist. Samas on viimasel paaril kuul teisi kiusanud iga neljas ning kiusamist kogenud iga kolmas õpilane.

Lastel on teisigi muresid. Näiteks on ajas kasvanud kooliõpilaste depressiivsus. Kui 2009/2010. aastal oli seda aasta jooksul kogenud iga neljas laps, siis 2017/2018. aastal juba iga kolmas. Mida vanemaks lapsed saavad, seda kehvemini nad end tunnevad. Märgatavalt kehvemaks on muutunud 15-aastaste noorte vaimne tervis, kellest iga viies on aasta jooksul mõelnud enesetapule. Enamik noorte surmadest, näiteks suitsiidid, narkootikumide üledoosid, saavad alguse just vaimse tervise probleemidest.

Alkohol ja kanep noores eas

Kehva vaimse tervise põhjusi võib olla mitmeid, kuid laste igakülgset arengut mittetoetavad keskkonnad suurendavad nii kiusamist, meeleoluhäirete esinemist kui ka alkoholi, tubakatoodete ja narkootikumide tarvitamist. Viimase osas on uuringud järjepidevalt näidanud, et Eesti õpilased on võrreldes teiste Euroopa ja Põhja-Ameerika õpilastega esimeste seas, mis puutub varasesse alkoholi proovimisse, enda purju joomisse ning suitsetamise ja kanepi proovimisse. Märkimisväärne osa käitumis- ja terviseprobleemidest on tihedalt seotud ja ennetatavad.

Koolikiusamisega seotud juhtumite kajastamisel räägitakse oluliselt vähem sellest, kuidas laste vaimset tervist ja käitumist püütakse suunata meetoditega, mis mõjuvad neile kahjulikult. Näiteks kasutades lasteaias ja koolis laste käitumise suunamiseks käitumistabeleid ja teisi sarnaseid meetodeid, mis lapsi sildistavad ja alandavad. Või kasutades hirmutamist, šokeerimist ja vägivalda, mis hoopis suurendab laste muresid ning riskide võtmist. Või soovitades lapsele enne kooliminekut palderjani anda, et ta rahulikum oleks. Neid lugusid on veel ja veel.

Mida vanemaks lapsed saavad, seda kehvemini nad end tunnevad.”

Aga paljud neist lugudest ei jõua avalikkuse ette. Enamasti on selliste lugude taga abi vajavad lapsed ja nende perekonnad, kes püüavad iga päev keeruliste väljakutsetega toime tulla ning kelle oskused ja võimed oma õiguste ja vajaduste eest seista on väiksemad. Endiselt on levinud häbimärgistamine, hukkamõist ja müüdid – arvatakse, et vaimse tervise probleemiga lapsed on kasvatamatud, laste haiguses või probleemides on süüdi nende pered või et nad peaksid iseseisvalt toime tulema. Tihti jääb puudu empaatiast ja hoolivusest.

Pea liiva alla

Uimastiprobleemidest ei juleta Eestis pea üldse rääkida ning pigistatakse silmad kinni, sest meie peres sellist asja pole, meie koolis ja kogukonnas ka mitte. Äkki kaob mure ise ära, kui seda ignoreerida? Sekkumine käitumisprobleemide korral tähendab enamasti pelgalt näpuviibutust – miks sa nii tegid, ära enam nii tee! Ennetuse all mõistetakse Eestis endiselt loengute pidamist, info jagamist ja ühekordseid üritusi, kuigi juba 80-ndatest on teada, et ainult teadmiste edastamine ei vähenda uimastiprobleeme, kiusamist ega toeta kuidagi ka laste vaimset tervist.

Samas on tänaseks väga hästi teada, kuidas saab laste ja noorte vaimse tervise probleeme ennetada ja säästa elusid. Tulemuslikud sekkumised tugevdavad vaimset tervist ja vähendavad riskitegureid nii perekondades, haridusasutustes, kogukonnas kui ka ühiskonnas tervikuna. Näiteks on tõhusad vastsündinutele tehtavad koduvisiidid ja lapsevanemate vanemlike oskuste arendamine. Samuti on tulemuslikud laste sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste süsteemne arendamine haridusasutustes ning toetava ja turvalise keskkonna kujundamine. See sisaldab näiteks koolipere väärtuste, suhete, hoiakute, õpetamis- ja õppimispraktikate arendamist.

Paraku on Eestis tõenduspõhiste ennetustegevuste rahastamine endiselt väga piiratud. Näiteks toetab koolides rakendatava VEPA (käitumisoskuste mäng Veel Parem) programmi elluviimist Eestis järgmise aastani Euroopa Sotsiaalfond koos siseministeeriumiga, kuid järgmisel aastal Euroopa Sotsiaalfondi tugi lõppeb ning tegevuste jätkamiseks on rahastus riigieelarvest tagamata. VEPA on praegu ainus metoodika, mis vähendab Eestis läbiviidud uuringu põhjal laste emotsionaalseid raskusi, käitumisraskusi ja hüperaktiivset käitumist ning suurendab prosotsiaalset käitumist ehk laste abivalmidust, sõbralikkust ja hoolivust. Metoodika rakendamine hoiab ära ka uimastite tarvitamist ja suitsiide hilisemas eas ning parandab õpetajate oskusi klassi juhtimisel ja juhendamisel.

Kuidas siis meie lastel läheb? Ilmselt võib öelda, et nii ja naa. Ja sarnaselt läheb Eesti ühiskonnal tervikuna. Paremaks saab minna ainult siis, kui hakkame reaalselt panustama tulemuslikku ennetusse laste seas.

KÜSITLUS
Milliseid lastega seotud probleeme oskate nimetada?

Gertrud

FOTO: Irina Mägi

Gertrud:

Minul on probleeme lasteaiakohtadega, neid pole saada. Eestis on see tõesti väga keeruline. Loomulikult ei ole ka see hea, et lastele nutiseadmed vanemate poolt kätte antakse. Meil on näiteks nii, et telefoni kasutamisel on piirang peal ja päevas saab laps telefonis olla kaks tundi, ta väsitab end seal ära ja jääb lõpuks magama.

Sille

FOTO: Irina Mägi

Sille:

Koolikiusamine, eriti verbaalne kiusamine. Igasugune vale toitumine ka ja muidugi laste vähene liikumine, see probleem on kindlasti tekkinud, et kuidas lapsed õue saada. Väga palju sõidutatakse lapsi näiteks kooli autoga.

Ott

FOTO: Irina Mägi

Ott:

Probleemid seoses nutiseadmetega, millest tulenevad keskendumisprobleemid ja hüperaktiivsus. Autiste on millegipärast palju tekkinud. Mul on üks 4-aastane, hiljuti käisime silmaarsti juures ja tal tuvastati väike miinus. Arstid ütlesid, et nii noorel lapsel ei tohiks veel miinust olla ning ilmselt on selles süüdi telekas ja tahvelarvuti. Kodus on mul näiteks ruuteril piirangud peal, et teatud kellaajast enam internetti ei saagi.

Milvi

FOTO: Irina Mägi

Milvi:

Ma arvan, et sellega on suur probleem, et lapsed istuvad palju arvutis ja telefonis ning vähe on füüsilist tegevust väljas. Samas tehnoloogia areneb ja selle vastu ei saa, kuid siis saavad vanemad seda [seadmete kasutust] piirata.

Küsis Karoliina Tammel
Pildistas Irina Mägi

Tagasi üles