Parim haakrik oli laeva nimesilt

URMAS PRISKE 2019. aasta parima haakrikuga. Foto: Anneli Teppo-Toost

Kuressaare merepäevadel korraldati taas ka haakriku- ehk merelise vanavara laat.

Žürii koosseisus Priit Kivi (SA Saaremaa Muuseum peavarahoidja), antiigi- ja vanavara asjatundja Andrus Aumees (Arensburg Antiik OÜ), Saaremaa vallavalitsuse kultuurinõunik Heli Jalakas ning kultuuritööspetsialist Anneli Teppo-Toost andsid välja 2019. aasta merepäevade parima haakriku auhinna ja lisaks kolm hea haakriku auhinda. Need olid välja pannud Kuressaare SuperAlko, Arensburg Spa Hotell, Saaremaa muuseum ja Saaremaa vallavalitsus.

Parima haakriku auhinna pälvis Urmas Priske, kelle seekordse väljapaneku pärl oli 18. sajandist pärit laeva ahtrisilt kirjaga "Victoria Riga". See aastaid tagasi Tõstamaa randa uhutud silt oli tõeliselt heas seisukorras, selgitamist vajaks aga veel laeva saatus.

Lisaks oli tal kaasas 1895. aastal Hiiumaal Emmaste vallas sündinud meremehele Albert Tohvrile kuulunud ja tema meresõitude mälestuseks valmistatud unikaalne siiditikandis pilt, mis oli omal ajal saadetud Ameerikast Hiiumaale Tohvrite kodukohta tagasi. Selline peenelt valmistatud ese on asjatundjate seas hinnatud nii Eestis kui ka Ameerikas.

Urmas Priske väljapanekust väärib veel esiletoomist suurepäraselt säilinud Heinaste merekooli tunnistus, mis oli 1911. aastal välja antud Voldemar Johansonile. Viimaks mainiks veel ära Teise maailmasõja aegse Saksa torpeedokaatri kronomeetri, mis on valmistatud firmas A. Lange & Söhne. Muuseas, see 1845. aastal asutatud ettevõte tegutseb veel tänapäevalgi ja nende käest on võimalik soetada kõrgelt hinnatud käekelli (NB! Ostusoovi tekkimisel peab arvestama eurodes viie- ja kuuekohaliste summadega!).

Urmas Priske väljapanekust mainiks veel ära Teise maailmasõja aegse Saksa torpeedokaatri kronomeetri, mis on valmistatud firmas A. Lange & Söhne."

Hea haakriku auhinna pälvis Toivo Oja, kelle väljapanekust võib esile tuua 1793. aastal valmistatud ja paadimeistrile kuulunud höövlit ning haruldast vutlaris margapuud. Tavaliselt on vutlarid muuseumidesse jõudes juba hävinud või kadunud.

Hea haakriku auhinna pälvis ka Peter Elblaus, kes oli kaasa võtnud kalalaevamudeli. Põnevaks tegi selle eseme aga valmistaja, kelleks oli Tallinnast pärit laevapuusepp K. Kajaste, kes muuseas seilas 1936. aastal koos ookeanivallutaja Ahto Valteriga jahil Ahto.

ŽÜRII VANAVARA HINDAMAS: Andrus Aumees, Priit Kivi ja Heli Jalakas. Žürii neljas liige tegi pilti. Foto: Anneli Teppo-Toost

Auhinna pälvis veel Riiast meie laadale tulnud Andrei Pivovarov, kelle merelisest väljapanekust võib esile tuua kaht Teise maailmasõja aegset Saksa Kriegsmarine (eesti keeles "sõjamerelaevastik") tähistusega karpi, mis võisid pärineda mõnelt Saksa allveelaevalt.

Lisaks torkas silma veel Nõukogude ohvitseride poolt admiral Kutšerile valmistatud vägagi militaarse väljanägemisega kirjutuslauagarnituur. Uuematest esemetest jäi samast väljapanekust silma kaks plekktopsi venekeelse kirjaga "Konserveeritud vesi", mis pärinevad 1970.–1980. aastate Nõukogude päästepaadi varustusest.

KOMMENTAAR
Vanavara hakkab kodumaale tagasi jõudma

Kuigi haakrikuks nimetatakse  mererannast leitud ja mere poolt (enamasti laevaõnnetuse kohalt kaldale uhutud) kasutamiskõlbulikke esemeid, võis seekordsel Kuressaare merepäevade haakrikulaadal näha nii ehtsat haakrikku kui ka antiiki, vanavara ja mitmesuguseid kollektsioneerimisobjekte.

Nagu juba traditsiooniks on saanud, hinnati selgi aastal silmatorkavamaid väljapanekuid ja esemeid. 

Tuleb taas kord tõdeda, et laat läks igati korda ja näha sai nii sajandite taguseid haruldusi kui ka neid, mis veel hiljuti kasutusel olid, kuid mille olemasolu hakkame juba unustama.

Aastatega on laadast kujunenud Eesti ja Baltikumi antiigikaupmeeste kohtumispaik, kus lisaks ostule-müügile on hea võimalus omavahel suhelda, mõtteid vahetada ning huvilistele ja üksteisele teadmisi jagada. 

Samuti on aasta-aastalt tõusnud saarlaste ja Saaremaa külaliste huvi väärtusliku vanavara – meie ajaloo – vastu. 

Õnneks on Eesti antiigimaailmas viimastel aastatel levima hakanud tendents, kus üle maailma laiali olev Eestit puudutav vanavara hakkab ühe rohkem taas kodumaale jõudma ja ka rahvusvaheliselt huvipakkuv Eesti antiik jääb pigem kodumaale. 

Aastaid tagasi kippusid ju paljud asjad rahalistel põhjustel pigem piiri taha rändama.

Priit KiviSaaremaa muuseumi peavarahoidja