KÕNE IFFILE: Ühise eesmärgi nimel

Ivo Linna. Foto: Irina Mägi

"Kui oleks põhjust, suudaks kolme Balti riigi rahvad siiski sama üksmeelselt oma eesmärgi nimel võidelda kui 30 aastat tagasi, mil seisti Balti ketis," leiab saarlasest laulja Ivo Linna. 

Mina Balti ketis ei käinud. Kui mõtlesin 30 aasta taha, siis nii palju mul õnnestus välja raalida, et olime Rock Hoteliga sel ajal hoopis Ameerikas, Lääneranniku Eesti päevadel. Olime Ühendriikides päris pikalt, poolteist kuud.   

Seda, et Balti kett oli võimas, lausa uskumatu sündmus, sain aru ka seal osalemata. Infot selle kohta jõudis isegi sinna, kaugele maale. Uudiseid Balti ketist näitasid kõik Ameerika telekanalid.  

Eks me teadsime, et selline ettevõtmine tuleb. Oli see ju aeg, kus iga päev midagi toimus – pärast 1988. aastat, kui meil oli isamaaline tuur, käis see laine üha edasi. Oli ju vabanemise soov nii suur ja seetõttu pinge kogu aeg õhus. Kogu aeg oli ärevus. Mis nüüd saab, mis nüüd tuleb. See pingeaeg sai läbi alles taasiseseisvumisega 1991. aastal. See oli protsesside loomulik jätk. 

Muide, on väidetud, et Balti ketti olla ka kosmosest satelliitide pealt võimalik vaadata olnud. Palju neid tollal üleval oli, ma ei tea.

Kui oleks põhjust, suudaksid kolme Balti riigi rahvad siiski sama üksmeelselt oma eesmärgi nimel võidelda.”

Aeg ja ühiskond on 30 aastaga muutunud. Olen aga absoluutselt kindel, et kui oleks põhjust, suudaksid kolme Balti riigi rahvad siiski sama üksmeelselt oma eesmärgi nimel võidelda ja midagi sarnast korraldada nagu Balti kett. 

Palun kõiki taevaseid ja maiseid vägesid ning saatust, et seda siiski ei oleks vaja. Sunnib ju sellisteks suurteks aktsioonideks, nagu Balti kett, vaid äärmine vajadus, äärmine hädaolukord. Kui tekib tõsine kriis, siis meie rahvad tõusevad,  haaravad jälle üksteisel kätest või halvemal juhul haaravad relvad, et võidelda.     

Annaks aga taevas, et me selliseid asju ei peaks enam kogema. Julgen öelda, et tolle ajaga võrreldes on meil kõik ikkagi hästi.  

Täna toimub Tallinnas Telliskivi loomelinnakus Balti keti 30. aastapäevale pühendatud pidulik õhtu, kus peetakse kõnesid ja lauldakse. Minagi astun seal üles, laulan "Eestlaseks olen ja eestlaseks jään". Mulle see väga meeldib, sest sel tormilisel 1988. aastal sai sellest laulust justkui tõeline hümn. Oma hümni me ju siis veel ametlikult väga laulda ei saanud. Kui olime need viis isamaalist laulu ära laulnud ja "Eestlase" laul oli viimane, tõusis rahvas püsti – muide, tõuseb siiamaani. Sellest laulust sai selle aja kõige tuntum, hinge minevam, mobiliseerivam lugu. Me teadvustasime, kes me oleme, ja tahtsime teatada kogu maailmale: me oleme eestlased ja paneme vastu kasvõi tuhat aastat. See laul läks rahvale väga hinge. Arvan, et täna seda lauldes on mul täpselt sama võimas, pühalik ja südamlik tunne kui alati.