TARMO PIKNER: Mereäärsetest maapäevadest

Tarmo Pikner.

FOTO: Erik Prozes/Postimees

"Nagu arvata oligi, on äsja toimunud Kuressaare merepäevad jõutud kuulutada kõige-kõige kõigemateks (korraldajate poolt teadagi)," kirjutab saarlane Tarmo Pikner, kes tuli Kuressaare esimestel merepäevadel Nasva jõel aerutamises kolmandale kohale. "Lubati merelisi päevi lausa üle terve Saaremaa ja kogu nädala jooksul. Tegelikkus kujunes lubatust mõnevõrra proosalisemaks."

Kui kuulen sõnaühendit "merepäevad", näen vaimusilmas vahuseis merelaineis sõitvaid purjekaid, kihutavaid kaatreid, purilaudadel surfareid, aerutajaid, sõudjaid ning miks mitte ka ujujaid ja suplejaid. Meile pakuti aga laata ja kontserte, nagu seda on tehtud juba 20 aastat. Tõsi – ürituste taustaks oli meri ja mereõhku oli tõesti tunda. Muidugi oli tore kohata vanu tuttavaid vorstimüüjaid, kristallkuulikauplejaid ja vanavara eksponeerijaid. Kindlasti meeldisid ka kontsertesinejad vastavatele sihtrühmadele, rahvast ju kuulama jätkus ja rahvariideis tantsukeerutused olid samuti kaunid.

Niisiis, nagu aru saite, olid igati toredad järjekordsed maapäevad. Kuhu jäid aga merepäevad, nagu ürituse nimi eeldab ja nagu neid mujal (Tallinnas, Pärnus ja kaugemal) korraldatakse? Ei teinud päevi palju merelisemaks miinijahtija Admiral Cowani külaskäik Roomassaare sadamasse ja purjelaev Hoppet teeb meresõite päevade nimetusest hoolimata, mis on muidugi tänuväärne ettevõtmine.

Sõitke Singapuri!

Nüüd aga selle suve nael (siiski teisel kohal peale Veneetsia toomist Kuressaare kesklinna). Jalutan oma külalistega mere rannal Raiekivi säärel ja ühtäkki on tee tõkestatud ja edasi ei pääse. Pääseb küll, aga peab maksma 20 eurot. Austatud merepäevade korraldajad – te kutsute rahva mere äärde mereelu nautima ja siis tõmbate nööri ette ja küsite selle eest raha. Inimesed – mis teil küll arus on?! Küll oli piinlik oma külalistele seletada, miks peab keset päeva mere ääres jalutades raha maksma (sealjuures mingit kontserti, mille eest võinuks ehk raha küsida, keelatud piirkonnas ei toimunud). Sooviksin, et mõnel teisel oleks ka piinlik.

Kui ma ürituste eesmärkidest tõesti valesti aru sain ja sooviti ilmtingimata korraldada Propelleri kontserti, siis oleks pidanud ka nii nimetama – siin on Volgi kontsert, maksab nii ja nii palju, mitte looritama üritust merepäevade nimega (nagu ka sadamates toimunud kontserte). Võiks ju kuulutada välja laadapäevad või muusikapäevad mere ääres. Samahästi võinuks välja kuulutada päikesepäevad, sest ka päike paistis.

Ikka veel ei oska me suhelda merega ning selle juured ulatuvad ikka ja jälle sovetiaega, kui mere ääres seisid püssimehed ja meri oli keelatud "maa"."

Olen samal teemal kirjutanud kümmekond aastat tagasi, aga kuna on peale kasvanud uus põlvkond merepäevade korraldajaid, siis veelkordne soovitus. Jätke ühel aastal oma maapäevad korraldamata ja sõitke selle raha eest Singapuri. Seal näete show`d, kus liivarannaga vette (meie mõistes Titeranna lahte) on ehitatud ajutine puidust konstruktsioon, millel artistid korraldatavad sellise vee-muusika-valguse- ja tulevärgi, millist pole ma enne ega pärast näinud. Selline kogu merd ja taevast hõlmav show asendaks kahe tunniga kogu kahepäevase merepäevade programmi.

Spikker korraldajaile

Kuldmikrofoni pälvinud Tõnis Kipper pidas kesiste merepäevade põhjuseks vaesust. Tõepoolest, ma ei kutsu vaesuses korraldama selliseid üritusi, mis toimuvad samuti Singapuris, kus merest kerkivad paarikümnemeetrised metallkonstruktsioonid, varieerides oma kuju valguse-vee- ja tulevärgi saatel. Teisalt – Raiekivi kailt ujujana vette hüpates ja Kasse paadi aeru haarates ei pea just miljonär olema.

Siin igaks juhuks esimesena pähe tulev spikker järgmiste …päevade korraldada soovijaile: purjelaevade võistlus ümber Abruka, purilaudade võidusõit ümber Laiamadala, lohesurfarite näidisesinemine, skuutrite vigursõit linnasadama akvatooriumil, veesuusatamine, aerutamisvõistlus perekondadele Raiekivi säärelt linnasadamasse ja tagasi, süstamatkajate demonstratsioon, ujumisvõistlus üle Titeranna lahe, vetelpääste näidisoperatsioon, parvepoiste veesõda "Kevade"-moodi, saarlaste ja muhulaste köievedu üle Väikese väina, spinningu heitmine ja kalapüügivõistlus, ujuvsaunad merel…

Aga kõigepealt tuleks panna ürituste korraldajad kummimadratsitega üle Titeranna lahe kätega aerutama, et vaevanägemise vajadusest aru saada (olen maavalitsuse võistkonnas seda teinud ja see polnud sugugi kerge).

Lõpetuseks ei jää muud sõnastada, kui et ikka veel ei oska me suhelda merega ning selle juured ulatuvad ikka ja jälle sovetiaega, kui mere ääres seisid püssimehed ja meri oli keelatud "maa".

PS Kuulsin Kuivastus praamijärjekorras lausutavat: "Enam küll merepäevadele ei tule!" Aga see võis olla ka kümnetunnisest ootejärjekorrast. Ei hakka mõistatama, kelle kapsaaeda see oli.

Ilmunud 18. augusti Postimehes

Tagasi üles