REPLIIK: Kaks restoranikogemust suvisest Kuressaarest

Toidukoht. Pilt on illustreeriv.

FOTO: unsplash.com

Esimene

Laps soovib oma sünnipäeval minna just N restorani. Et seal on ikka olnud kõige parem toit ja kõige toredam teenindus. Nii me perega teemegi, kokku on meid viis. N restorani õu on rahvast täis. Võtame siis istet keset saali, kus meie laudkond ei saa mitte märkamatuks jääda. Ootame ja ootame, ent meie laua juurde ei tule ükski ettekandja ega kelner. Kuigi näevad, et oleme seal ja ootame – teenindajat, menüüd, seda, et meid tähele pandaks. Näiteks öeldaks: täna läheb toitude kättesaamisega aega. Kui aega on kulunud pool tundi, meie aga endiselt "nähtamatud", tõuseme püsti ja läheme lapse sünnipäeva pidama teise restorani. 

Teine 

"Tere õhtust! Palun võtke istet! Kas tohin teile tuua meie kokkade omaküpsetatud sepikut maitsevõiga? Kas tohin teile menüüst midagi soovitada?" 

Ja lõpuks, kui asutame lahkuma: "Ilusat õhtut teile! Külastage meid jälle!"      

Kuressaarlane  

Tagasi üles