TAAVI LIBE: Saadame keskealised inimesed pensionile

Õhtulehe kolumnist ja «Vikerhommiku» endine saatejuht Taavi Libe. Foto: Erakogu

"Vahest oleks pensionireformi käigus tarvis jõuliselt soosida ja propageerida võimalust, et pensioniperiood poleks eluloojang, vaid vaheetapp," kirjutab Õhtulehe kolumnist Taavi Libe.

Sattusin Laimjala külla Saaremaal. Tegelikult täiesti teiste tegemiste käigus, aga ühel hetkel öeldi mulle, et lähme teeme nüüd Nooda Marega ka tutvust. Nii sattusingi ühte madala laega tarekesse, mis oli paksult mõnusat leivalõhna täis. Tare omanik oli mitukümmend aastat Tallinna eliitkoolides väga hinnatud õpetajana tegutsenud Mare, kes oli elus teinud totaalse kannapöörde ning naasnud kodusaarele.

Suure käsitööhuvilisena oli ta katsetanud ühe ja teisega ning lõpuks leidnud lotovõidu haldjakuubede näol. Need on kangajääkidest tehtud pehmed kudumid, mis valmisid esialgu oma pere tarbeks, kuid peagi tajus Mare, et mõnusate mantlite vastu tunnevad huvi teisedki. Nüüd ületab nõudlus juba tuntavalt pakkumist.

Töötada saab nagu lõke või oja

Aga siis otsustas Mare veel ühe oma ammuse unistuse täita ja hakata kodus leiba küpsetama. Jällegi oli plaan eelkõige oma perel kõht täis sööta ja alles seejärel mõelda, kas midagi saaks maha ka müüa, kuid kuuldused imemaitsvast koduleivast levisid välgukiirusel. Esialgne plaan pisike leivaahi kaks-kolm korda nädalas tööle panna asendus tõsiasjaga, et iga päev valmib tarekeses kaks-kolm laari värskeid küpsetisi. Mare kindel veendumus on see, et teist leivaahju tarekesse ta ei soeta. Muidu muutub hobi juba liialt tööks.

Marel on juba välja kujunenud terve hulk püsikliente. Nende hulgas on eakamaid saarlasi, kellele ta leivapätsid koju kätte toimetab. Aga sugugi mitte ainult leiva! Kuna igal  juhul läheb sõiduks, siis helistab Mare tuttavamatele klientidele ning uurib, et kas kohalikust poest oleks tarvis piima, vorsti või tuletikke ka kaasa osta. Kaubavahetuse juurde kuulub tihtipeale pool tunnikest jutuajamist, mis eakamale üksi elavale inimesele on tihtipeale vähemalt sama oluline kui leivakäär toidulaual. Ühest otsast vaadates on see täiesti spontaanselt välja kujunenud toimiv eraalgatuslik sotsiaalsüsteem, mis vähendab kohaliku omavalitsuse koormust, aga teisest küljest on kirjeldatu täiesti tavaline külaelu.

Ma arvan, et mul on Marega vähemalt üks sarnasus. Meil mõlemal on olnud elus võimalus teha tööd, mis meile väga meeldib. Marel õpetajana ja minul raadiosaateid tehes. 

Ma tunnen päris palju inimesi, kes ei olegi ette nähtud põlema. Ja selles ei ole põrmugi halba. Praksuva lõkke asemel toimivad nad rahulikult vuliseva ojana, mille säng on uuristatud kandvaks ja sügavaks. Neile inimestele on meie karjäärikultuuris ette nähtud reaalsed või mõttelised aumärgid.”

"Aga ühel hetkel tunned laste ette minnes, et sa ei põle enam ning tunnetad, et õpilased väärivad paremat," kirjeldas Mare mulle mõtteid, mis viisid otsuseni mitukümmend aastat kestnud pedagoogikarjäärile punkt panna.

Ma tunnen päris palju inimesi, kes ei olegi ette nähtud põlema. Ja selles ei ole põrmugi halba. Praksuva lõkke asemel toimivad nad rahulikult vuliseva ojana, mille säng on uuristatud kandvaks ja sügavaks. Neile inimestele on meie karjäärikultuuris ette nähtud reaalsed või mõttelised aumärgid selle eest, kui nad on oma tööandjat teeninud kümnendi, kaks kümnendit, veerand sajandit jne.

Vahepension uuteks algusteks

Paraku on mu tutvusringkonnas ka selliseid inimesi, kes on jõudnud äsjamainitud aumärkideni, kuid on suurema osa ajast teinud tööd, mis neile ei meeldi. Seejuures ei pruugi probleem sugugi olla ametis kui sellises. Võib-olla ei sobi keskkond, kolleegid või ülemus. Lõpptulemus on ikka sama. Ilmselt on meie tööturul praegu palju aktiivseid inimesi, kes ei teagi, et töö võiks olla midagi muud kui elatise teenimine ja tööpäeva või -nädala lõpu ootamine. Tõsiasi, et karjääris tunnustatakse peamiselt kestvusrekordeid, ei aita neile muidugi kuidagi kaasa. Sellistes olukordades väärib tunnustust pigem julge otsus status quo'st lahti öelda.

Toon mängu veel ühe kategooria oma tutvusringkonnast. Tegelikult olematu kategooria, sest ma ei tea omavanuste tuttavate hulgast küll vist kedagi, kes tõsimeeli usuks, et ühel hetkel saabub ka meie elus aeg minna pensionile. Pigem ollakse leppinud, et töötada tuleb elu lõpuni. Päris pikk periood selleks, et teha midagi, mida tehes kipub leek kustuma.

Vahest oleks pensionireformi käigus tarvis jõuliselt soosida ja propageerida võimalust, et pensioniperiood poleks eluloojang, vaid vaheetapp. Ideaalis võiks see ette nähtud olla 45–50aastastele, kes saavad kolmeks kuni viieks aastaks aja maha võtta, uusi asju katsetada ning kiiresti muutuvas ühiskonnas lihtsalt uuesti ree peale ronida. Vajadusel võiks paari aasta pikkusele pensionile minna ka nooremad, kes on karjääritee alguses teinud lihtsalt ebaõnnestunud valiku ja vajavad restarti. Lõkke põlema süütamiseks ei tohiks kunagi olla liiga hilja.

Ilmunud 11. augusti Õhtulehes.