Vajadus keemiaravi järele Saaremaal on terav

Vasakult Kristina Ojamaa, Edward Laane ja Siiri Rannama

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Vajadus kohapeal osutatava keemiaravi järele on Saare maakonnas terav, tõdesid Ida-Tallinna keskhaigla onkoloog Kristina Ojamaa, Kuressaare haigla ravijuht Edward Laane ja Saaremaa vähiühingu juhatuse liige Siiri Rannama Kadi raadio hommikuprogrammis.

Saatejuht Kertu Kalmus: "Vähiravi on sellest kevadest Saaremaal mingil määral võimalik, toimuvad onkoloogivastuvõtud ja kavas on hakata osutama keemiaravi. Kuidas see koostöö toimib?

Edward Laane: Kuressaare haigla ise ei osuta keemiaravi ega tee onkoloogivastuvõtte. Litsents on tegelikult Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) onkoloogialitsents ehk lihtsalt öeldes on ITK-l baas Kuressaare haiglas. Kuressaare haigla on koostööga väga rahul. Meie jaoks on väga meeldiv kogemus, et ITK oli kohe algusest peale nõus meid toetama.

Keemiaravist hakati Saaremaal rääkima aasta tagasi. Keemiaraviks mõeldud ruumide remont on praktiliselt valmis, aga raskem etapp on seotud ravimite lahustamisega. Oleme ravimiametiga pidanud esmaseid konsultatsioone ja saanud sealt positiivse tagasiside. Kuu lõpuks ootame tõmbekappi, kus keemiaravimeid lahustada saaks. Loodan, et keemiaravi saame päevaravis nii-öelda täies mahus pakkuda aasta lõpuks. See oleneb litsentside saamisest, mis võib aega võtta veel kuid. Seega, tegelikku kuupäeva ei julge ma täna välja öelda.

Onkoloogi vastuvõtud Kuressaare haiglas on mõni kuu käinud, kas patsientide huvi nende vastu on suur?

Laane: ITK onkoloogid on käinud Kuressaares vastuvõtte tegemas mai lõpust. Vastuvõtud on rahuldavalt täidetud ja huvi nende vastu järjest kasvab. Ootame, et koormus vastuvõtus lähikuudel kindlasti suureneb.

Kristina Ojamaa: Meie mõte siin käia praegu, ilma et saaks patsientidele veeni kaudu keemiaravi teha (tablette saab juba kirjutada, kellel neid vaja on), on see, et teha võimalikult palju uuringuid ja protseduure just kohapeal. Et inimesed ei peaks käima näiteks kompuuteruuringu või protseduuride pärast Tallinnas, kui neid on võimalik teha siin. Oleme väga paljudel oma patsientidel, kes on saanud Tallinnas keemiaravi ära teha, võimaldanud käia oma vastuvõttudel siin Kuressaares, kuna nii on see neile palju mugavam.

Vastuvõtuaegade täitumusega oleme ka ise rahul. Meile väga sobib see, et meil ei ole praegu 30 või 20 patsienti, vaid kümme. Meie eesmärk on Kuressaare haigla ja Saaremaa arstidega rohkem tuttavaks saada. On ju onkoloogia ja onkoloog kui arst Kuressaares suhteliselt uus nähtus. Nii Kuressaare haigla arstid kui ka perearstid suunavad järjest rohkem patsiente meie vastuvõtule.

Praegu toimuvad onkoloogivastuvõtud kolmapäeviti üle nädala. Edaspidi aga, kui tuleb keemiaravi, peavad need kindlasti toimuma iga nädal. Siis oleme planeerinud käia siin iga nädal. Patsient peab ju Kuressaare haigla ja ITK koostööst võitma.

Siiri Rannama, kui suur on vajadus kohapealse keemiaravi järele? Kui palju on Saaremaal vähipatsiente?

Rannama: Konkreetseid numbreid on aasta keskel keeruline välja tuua. Paraku tõuseb haigestumus kõikides vanusegruppides. Ilma selge vajaduseta Kuressaare haigla, ITK ja meie ühing vähiravi kättesaadavuse parandamisega ei tegeleks. See vajadus on meie hinnangul aga väga terav. Inimeste tagasiside sellele koostööle on väga positiivne.

Kui julged on inimesed onkoloogi vastuvõtule tulema? Kas leidub ka neid, kes saavad diagnoosi ega võtagi rohkem midagi ette?

Ojamaa: On ka niisuguseid inimesi.

Rannama: Alates sellest ajast, kui onkoloogide vastuvõtud Kuressaare haiglas toimuma hakkasid, puutume üha enam kokku olukordadega, kus näiteks Põhja-Eesti regionaalhaiglas või Tartu ülikooli kliinikumis ravi saanud patsient küsib, kas tal on õigus teisesele arvamusele. Kas tal on õigus pöörduda mõne teise haigla arsti poole? Nõustame neid patsientide õiguste kohapealt, julgustame, suuname.

Laane: Tõesti – eesti inimene on natuke tagasihoidlik ja teist arvamust küsida natuke peljatakse. Tuntakse end süüdi ja arvatakse, et see oleks nagu pahatahtlikkus oma raviarsti vastu. Tegelikult see nii olema ei peaks. Ka arstid ise võiksid patsiente julgustada teist arvamust küsima, kas tehtud raviotsused on õiged. Raviotsused, mis on tehtud aasta tagasi, võivad saada täiesti uue tähenduse, sest onkoloogias kasutatavaid ravimeid tuleb iga aasta juurde. Näiteks kui pool aastat tagasi tundus, et olukord on lootusetu, siis võib-olla mõne uue ravimiga on olukord hoopis lootusrikas.

Ojamaa: Arvan, et teisese arvamuse küsimine on patsientide õigus. Kuna vähk on tõsine haigus, siis arvan, et parim, mis lähedased saavad haige jaoks teha, on teada absoluutselt kõike selle haiguse kohta ja kõiki ravivõimalusi.

Kas onkoloogi vastuvõtule pääsemiseks on kindlasti vaja suunamist või saatekirja?

Ojamaa: Onkoloogi vastuvõtule tulemiseks on vajalik pere- või eriarsti saatekiri.

Laane: Meie hinnangul võiks keemiaravi vajada umbes sada patsienti. Kui keskmiselt tehakse patsiendile kuus keemiaravikuuri, teeks see kuussada kuuri aastas, mis on küllaltki märkimisväärne. Vähk on reeglina vanemate inimeste haigus. Kui inimene teab, et tal on vähk, aga ta peab neli-viis tundi sõitma teise raviasutusse, siis võivad mõnedki patsiendid sellisest ravist loobuda. Ravist loobumine võib sõltuda ka kodusest olukorrast – näiteks kui abikaasa on raskesti haige. Need kõik on väga rasked otsused. Kui ravi saab aga kohapeal, siis nende patsientide hulk, kes on nõus kohale tulema, tõenäoliselt suureneb.

Ojamaa: Väga oluline on, et patsiendi ja arsti vaheline usaldus ja koostöö oleks hea. Samuti on tähtis, et patsiendi ja tema lähedaste vahelised suhted oleksid korras.

Kui palju saab vähiühing seejuures kaasa aidata?

Rannama: Aitame kaasa nii palju, kui jaksame. Kuressaare haiglaga on meil suurepärane koostöö, meie teabetuba asub haigla ruumides. Kuulame ja nõustame inimesi, julgustame, jagame infot. Meditsiinilist nõu me ei anna, aga psühholoogilist ja sotsiaalset tuge pakume nii palju, kui meil vähegi võimekust on. Abivahenditega on nii, et kui oleme saanud häid toetajaid või leidnud aega ja oleme olnud usinad projektikirjutajad, siis oleme saanud jagada tasuta parukaid ja kehaväliseid rinnaproteese. Kui me aja- või muu ressursi puudusel ei ole saanud ühingusse nii palju rahastust tuua, peavad patsiendid abivahendid omaosalusega välja ostma.

Kui keemiaravi saab haiglas kohapeal teha, kas see tähendab ka lisapalateid ja -voodikohti? Kas patsientidel tuleb teinekord haiglasse ka pikemaks jääda?

Laane: Haigla ei ole küll ette näinud, et peaksime palatiosakondi suurendama, kuna keemiaravi on Kuressaares mõeldud päevaravina. Patsient tuleb hommikul või lõunal, saab oma ravimi kätte ja läheb tagasi koju. Väga suure tõenäosusega vajadus hospitaliseerimise järele küll kasvab, seda aga pigem seoses keemiaravi tüsistuste kui ravi endaga.

Mida inimene peaks tegema, kui ta ei ole Saaremaal pakutavaid võimalusi veel kasutanud ja vastuvõtul käinud, kuhu ta peaks kõigepealt pöörduma, et infot saada?

Rannama: Infot saab Ida-Tallinna keskhaigla ja Kuressaare haigla kodulehelt. Kuressaare haiglal ja vähiühingul on sotsiaalmeedias, Facebookis oma lehekülg. Alati saab küsida teabetoast. Kuna suur osa inimesi on paberväljaannete lugejad, püüame avaldada regulaarset infot ka maakonnalehtedes.

Laane: Kuna onkoloogi vastuvõtule ei pääse saatekirjata, on esmane kontakt ikkagi perearst. Neid patsiente, kes käivad Kuressaare haiglas mõne muu eriarsti juures, saab onkoloogi vastuvõtule suunata ka seesama arst.

MTÜ Saaremaa Vähiühing teabetuba

• Kuressaare haigla C-korpuse I korrus, kabinet C 1400. Avatud üle nädala kolmapäeviti (onkoloogi vastuvõttudega samadel päevadel, septembris 4. ja 18. kuupäeval kell 10–12. Teabetoa telefon on 58 855 235, e-post saare.vahiuhing@gmail.com. Julgesti võib helistada/kirjutada ja kohtumise kokku leppida ka väljaspool teabetoa lahtiolekuaegu.

• Kuressaare haigla registratuur tel 45 20 115. Onkoloogi vastuvõtuks on vaja pere- või eriarsti saatekirja.

• Ida-Tallinna keskhaigla registratuur tel 66 619 000. Täpsustada, et soovitakse minna vastuvõtule Kuressaare haiglasse.

Tagasi üles