Ojamaa: Väga oluline on, et patsiendi ja arsti vaheline usaldus ja koostöö oleks hea. Samuti on tähtis, et patsiendi ja tema lähedaste vahelised suhted oleksid korras.
Kui palju saab vähiühing seejuures kaasa aidata?
Rannama: Aitame kaasa nii palju, kui jaksame. Kuressaare haiglaga on meil suurepärane koostöö, meie teabetuba asub haigla ruumides. Kuulame ja nõustame inimesi, julgustame, jagame infot. Meditsiinilist nõu me ei anna, aga psühholoogilist ja sotsiaalset tuge pakume nii palju, kui meil vähegi võimekust on. Abivahenditega on nii, et kui oleme saanud häid toetajaid või leidnud aega ja oleme olnud usinad projektikirjutajad, siis oleme saanud jagada tasuta parukaid ja kehaväliseid rinnaproteese. Kui me aja- või muu ressursi puudusel ei ole saanud ühingusse nii palju rahastust tuua, peavad patsiendid abivahendid omaosalusega välja ostma.
Kui keemiaravi saab haiglas kohapeal teha, kas see tähendab ka lisapalateid ja -voodikohti? Kas patsientidel tuleb teinekord haiglasse ka pikemaks jääda?
Laane: Haigla ei ole küll ette näinud, et peaksime palatiosakondi suurendama, kuna keemiaravi on Kuressaares mõeldud päevaravina. Patsient tuleb hommikul või lõunal, saab oma ravimi kätte ja läheb tagasi koju. Väga suure tõenäosusega vajadus hospitaliseerimise järele küll kasvab, seda aga pigem seoses keemiaravi tüsistuste kui ravi endaga.
Mida inimene peaks tegema, kui ta ei ole Saaremaal pakutavaid võimalusi veel kasutanud ja vastuvõtul käinud, kuhu ta peaks kõigepealt pöörduma, et infot saada?