Eero Lapp: looduskaitse on üle võlli

Keskel Eero Lapp.

FOTO: Raul Vinni/Saarte Hääle arhiiv

"Keskkonnaametnikud, kes peaksid looduses tervikpilti nägema, on asunud Kaarmise-Jõempa looduskaitseala luues plaanimajandust viljelema," kirjutab kahe kohaliku elaniku esindaja jurist Eero Lapp.

Kaarmise ja Jõempa küla elanikel on probleem, sest keskkonnaamet on asunud seadma täiendavaid piiranguid nende harjumuspärasele elukeskkonnale. Elanikke on teavitatud kavatsusest moodustada seni kaitserežiimi all olevate Kaarmise hoiuala ning Jõempa kurisute, Kaarmise merikotka püsielupaiga ja Jõempa sellerheiniku püsielupaiga kaitsealade baasil senisest rangema kaitsekorraga Kaarmise-Jõempa looduskaitseala. Kaitseala moodustamise eesmärk on liita kaitstavad hoiualad tervikuks ning paremini tagada liikide ja koosluste kaitse ning rahvusvaheliste kohustuste täitmine.

Maaomanikud arvavad aga teisiti. Nad loevad välja, et kaitseala moodustamise eesmärk on kehtestada eraomandis olevatele katastriüksusele kogupindalaga 169 hektarit kabinetivaikuses väljamõeldud bürokraatlik kaitserežiim, mis jätab omanikud ilma omandi majandamise õigusest.

Tormimurd jäägu mädanema

Kui praegu kehtiva hoiuala tingimustes on veel võimalik saada oma metsast maja remondiks ehituspalki ja talvekütteks küttepuid, siis metsamaade looduskaitseala sihtkaitsevööndisse arvamise korral on seal igasugune metsaraie keelatud. Isegi tormimurd peab jääma mädanema. Ja kõdunedes kasvuhoonegaase emiteerima.

Need on valdavalt põliselanike maad. Pered on edasi kandnud loodustsäästvat kultuuri põlvest põlve. Pärandil on suur emotsionaalne ja materiaalne väärtus. Seni on seda hästi hoitud ja majandatud.

Tegelikult on kaitseala moodustamise vajadus kaheldav. Teadaolevalt ei ole looduskeskkonnale ja püsielupaikadele senise kaitserežiimi tingimustes kahju tekitatud. Ka kaitseala moodustamise kavatsuses ei ole märgitud ühtegi konkreetset inimtekkelise kahju juhtumit. Jõempa kurisud ja sellerheiniku püsielupaik on hästi säilinud. Merikotka püsielupaiga kaitse vajadust enam pole, sest merikotkas ei pesitse seal enam aastaid.

Looduskaitseala moodustamisega tegelevate ametnike ja kahe küla elanike osavõtul toimunud koosolekul kostis ametniku seisukoht, et nad ei usalda inimesi, sest maa omanikud võivad vahetuda ja hakata loodusväärtusi hävitama (sic!). Ametnik teab paremini, kuidas sa pead elama.

Probleem ei seisne ainult isikuvabaduste piiramises. On veel materiaalne probleem. Riiki esindav ametkond pakub justkui möödaminnes kompensatsiooni maamaksusoodustuse näol. 

Naeruväärne summa

Summa, mis omanikud 169 ha pealt kokku hoiaksid, oleks keskkonnaameti enda arvutuste kohaselt 250 eurot aastas, mis teeb hektari kohta säästu 1,48 eurot. See on omanikule kokkuhoiu mõistes naeruväärne summa. Ka märgitakse, et maaomanikul on võimalik taotleda Natura metsatoetust. Piiranguvööndis 60 €/ha aastas, sihtkaitsevööndis 110 €/ha aastas. Jäetakse aga märkimata, et toetusest saab kinni pidada 20% tulumaksu ja seega on tegelik toetus vastavalt 48 €/ha ja 88 €/ha. Samuti peab arvestama, et toetust võidakse vähendada, kui eelarvest ei piisa kõikide nõuetele vastavate taotluste rahuldamiseks (maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 "Natura 2000 erametsamaa toetus" § 3 lg 3). Täna räägib vabariigi valitsus kokkuhoiust… 

Kui maad ei saa mõistlikult kasutada ja vabaturu tingimustes käsutada (ehk müüa), kas see pole siis võõrandamine?”

Seega – looduskaitseala loomisega seatavad piirangud kehtestatakse tähtajatult, toetust makstakse aga siis, kui raha on. Eraomandi piirangu olulisus ja toetuseks mõeldud kompensatsioon ei ole omavahel õiglases tasakaalus.

Kavandatavate kasutuspiirangutega metsamaa turuväärtus saab elanikule olema null, sest muutub ostjale kasutuks, kui puitu ei saa. Ei tohi unustada, et mets on ju paljudele ka pensionisammas. Kaitseala moodustamise kavatsuses küll viidatakse looduskaitseseaduse paragrahvile 20. Selle järgi võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Kuid ka selle võimaluse realiseerimiseks peab riigil olema eelarves raha. Samuti ei toimu metsamaa väärtuse hindamine riigi poolt müügisoovi hetke turuväärtuse alusel. Vägagi tõenäoliselt hinnatakse väärtus madalamaks. Samuti ei ole monopoolsuse saavutanud ostjal – riigil – konkureerivaid ostjaid, kes hinda tõstaksid. Müük ei toimu vabaturu tingimustes.

Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Kui maad ei saa mõistlikult kasutada ja vabaturu tingimustes käsutada (ehk müüa), kas see pole siis võõrandamine?

Maaomanikele saadetud materjalis ei kajastu, et oleks hinnatud olemasolevaid inimtekkelisi mõjusid kaitstavale looduskooslusele praegu veel kehtiva kaitserežiimi oludes. Samuti on hindamata jäänud regionaalpoliitiline mõju kohalikule kogukonnale – milline on looduskaitse piirangute alla jääva maa materiaalse ja emotsionaalse väärtuse langus? Kuidas mõjutab kaitseala moodustamine kohalike elanike toimetulekut? Kas see võib viia ajalises perspektiivis elanike lahkumisele? Need aspektid on aga otsuse tegemise jaoks olulisimad! Vähemalt kogukonna jaoks. Mida arvab asjast Saaremaa vallavalitsus? Kas toetab oma elanikke?

Tagasi üles