20 aastat tegutsemist – Vivat academia!

Anne Keerberg, TTÜ Kuressaare kolledži direktor aastail 2004–2016

FOTO: Gert Lutter

"Üha enam loeb selline väike koht, millel on tugev identiteet, kuhu koonduvad targad ja tegusad inimesed, kes teevad suuri ja ka võimatuna tunduvaid asju," kirjutab Anne Keerberg, TTÜ Kuressaare kolledži direktor aastail 2004–2016.

Möödunud aastal ilmus üks artiklite kogumik, kus kirjeldati erinevate Euroopa ülikoolide panust ääremaadel, suurtest linnadest kaugemal. Kogumiku toimetaja Paul Benneworth Twente´i ülikoolist oli vaimustunud Eesti kolledživõrgustikust ja lisas selle hea näitena Portugali, Norra, Soome, Tšehhi ja Hollandi-Saksamaa piirialade juhtumikirjelduste kõrvale. 

Teda üllatas, et riigis, mis paikneb Euroopa Liidu äärealal ja mis rahvaarvult mahuks poolde Rooma linna, pole ülikoolid ainult suurlinna kesksed, vaid toetavad ka äärealade majanduskasvu, ning kõige tipuks hoiavad need erinevate ülikoolide regionaalsed üksused ka omavahel sidet ja ajavad võrgustikuna ühist asja. Nii on, et kõrvalt vaadates paistab nii mõnigi eestlaste tegevus erilise ja väärtuslikuna, ise asja sees olles me seda sageli ei märka ega tunnusta.

Paindlik õppevorm

Ülikoolide kolledžid väljaspool Tallinna ja Tartut tekkisid eelmise sajandi 90-ndate teises pooles. Esimene pääsuke asutati Pärnus Tartu ülikooli poolt 1996. aastal, aasta hiljem järgnes TÜ Türi kolledž, kahe aasta pärast Tallinna ülikooli Haapsalu kolledž ning 1999 riburada tehnikaülikooli Kuressaare kolledž, TÜ Narva ning TLÜ Rakvere kolledž. Veel aasta hiljem asutas tehnikaülikool teisegi kolledži väljaspool Tallinna, Kohtla-Järvel, ning viimane seltskonda liituja oli Viljandi kultuurikolledž, kes otsustas 2005. aastal ühineda Tartu ülikooliga. Parimatel päevadel oli seega maakondades kaheksa kolledži staatuses ülikoolide asutust ja neis õppis üle kolme tuhande üliõpilase.

2010. aastaks oli üliõpilaste arv Eesti kõrgkoolides mitmekordistunud, kuna gümnaasiumilõpetajate hulka jõudsid suure sündimusega aastakäigud. Sündimus langes aga järsult, näiteks kümneaastase perioodiga vähenes sündide arv koguni kaks korda (1988. aastal  25 100 sündi, 1998. aastal 12 200 sündi). See on viimastel aastatel toonud ülikoolidele kaasa ka probleeme õppekohtade täitmisega.

Edukamad on need koolid ja õppekavad, kes on märganud nõudlust elukestva õppe järele ning pakkunud paindlikus õppevormis, kaugõppe ja avatud õppe kaudu võimalust ümber- ja täiendusõppeks. Töö ja pere kõrvalt õppides hindavad õppurid elukohajärgset õppevõimalust ning ülikoolid saavad selles rollis ära kasutada oma regionaalseid üksusi.

Oleks lihtsam, kui kõik kolledžid alluksid ühele valemile, aga “ühes suuruses” ei oleks neil enam oma asukoha nägu.

Kolledžite tekkeloost räägivad toonased maavanemad ja linnapead üsna sarnast juttu, et peamine liikuma panev jõud oli kohaliku kogukonna tahe ja toetus. Värskes Eesti Vabariigis polnud veel erakondlikku killustatust ega poliitilist rivaalitsemist, regioonis ajasid kõik ühte ühist asja ja haritud spetsialistide järele oli suur nõudlus. Kõrgharidusmaastikule oli lisandunud ridamisi uusi õppeasutusi, eriti hoogsalt tegutses erasektor. Avalik-õiguslikel ülikoolidel tekkis huvi samuti laiendada oma tegevuspiirkonda ja värvata tudengeid ka kaugemates punktides, kuid seda huvi poleks nad realiseerima hakanud, kui poleks olnud kohalikku nõudlust ja tugevat lobby-tööd. Väikelinnadele oli kõrghariduse maaletoomine eluliselt oluline. Regionaalne laienemine oli ülikoolide autonoomne otsus, riiklik poliitika seda otseselt ei reguleerinud.

Arusaam, et ülikoolide üksused Eesti eri paigus võiksid riigi tasakaalustatud arengule kaasa aidata ja piirkonna ettevõtlust hoogustada, jõudis regionaalarengu strateegiadokumenti alles 2014. aastal, selleks ajaks oli aga ülikoolide innukus regionaaltegevuseks juba vaibunud ja rõhku pandi teistele prioriteetidele.

Oma asukoha nägu

Kolledžid (või ka muu nimega ülikooli allüksused) on oma spetsiifikalt erinevad, ühelt poolt on nad emaülikooli nägu, kelle käepikenduseks nad antud piirkonnas on, teiselt poolt on nad oma asukoha nägu ja pakuvad regioonile olulisi õppekavu ning toetavad teadmusteenustega piirkonna nutikat spetsialiseerumist.

Kohapealne üksus on nagu ülikooli väikses mõõdus kloon, seal peab üksteisega seotult ja üksteist toetavalt olemas olema nii õppetegevus kui ka teadus- ja arendustegevus, lisaks veel palju tihedam koostöö ja osalus kohaliku kogukonna arendustegevustes, kui seda on emaülikoolil oma suures linnas. Ja iga kolledž teeb seda erinevalt, mõnes on suurem rõhk ettevõtetega koostööl, mõnes avaliku sektoriga, mõnes täienduskoolitusel, mõnes tasemeõppel, mõnes teadustegevusel ja mõnes arendusprojektidel.

Oleks lihtsam, kui kõik kolledžid alluksid ühele valemile, kui üks suurus sobiks kõigile ja saaks välja pakkuda selged ühised mõõdikud, mille põhjal oleks lihtsam taotleda riigipoolset rahastust ülikoolide regioonides tegutsemisele. Aga "ühes suuruses" ei oleks neil enam oma asukoha nägu. Eesti kolledživõrgustiku kogemus näitab, et ka väike üksus võib olla võimekas, kui vajalikud eeldused toimivad sünergias: tegevus vastab piirkonna arenguvajadustele, ülikool tunnetab oma missiooni riigi tasakaalustatud arengu tagamisel ning olemas on kogukonna ja riigi poliitiline toetus.

Möödunud aastal peeti Saaremaal ettevõtluskonverentsi pealkirja all "Väike on suur, suur on väike". 

Sten Tamkivi ettekandes kõlas mõte, et "need kohad, mis loevad, muutuvad üha väiksemaks". Üha enam loeb selline väike koht, millel on tugev identiteet, kuhu koonduvad targad ja tegusad inimesed, kes teevad suuri ja ka võimatuna tunduvaid asju. Koht, mis on võimeline edukalt muutustega kohanema ja arenema ka probleemsetes tingimustes. 

Kuressaare kolledžil on olnud läbi aastate hea toimetulekuvõime, sellest on tänaseks kujunenud meremajanduse keskus, Tallinna tehnikaülikooli meretehnoloogia ja hüdrodünaamika teadus- ja arendusüksus Kuressaares – 20 aastat säilenõtkust.

Tagasi üles