TÕNIS KIPPER: Kas “sajandi ehitus” ka sajandi vastu peab?

Tõnis Kipper Foto: Saarte Hääle arhiiv

"Nüüd on ta meil siis valmis, see kauatehtud ja kaunikene. See meie keskväljak, meie linna süda," tõdes Kadi raadio vastutav toimetaja Tõnis Kipper päevakommentaaris Vikerraadiole. "Väljendit "sajandi ehitus" sobib siinkohal pruukida küll."

Mõnele tundusid need ligi poolteist aastast tõesti sajandist pikemad, mina loodan, et vähemasti sajandi jagu aastaid pole nüüd põhjust kesklinnas nii suurteks töödeks labidat maasse lüüa.

Pean tunnistama, et alguses ei meeldinud see võiduprojekt mulle kohe mitte üks põrm. Minu meelest oli see kõige igavam, vaimu- ja fantaasiavaesem. Aga kui juba targad pead selle vist autorite enestegi üllatuseks parimaks tunnistasid – olgu siis peale.

Nüüd, kus asi valmis, tuleb tunnistada, et mulle täitsa meeldib, peaaegu kõik. Purskkaev, see ühetasandilisus, ilma nende tobedate kõnniteeservadeta, see välimööbel, kuigi muidugi meie valdavalt vesist ilmastikku arvestades võinuks puidu asemel pruukida PlastRexi prügist tehtud ägedat materjali, mis ei idane ega mädane.

Üle mõistuse pompöösne

Mulle meeldib see, et kogu lahenduses on tõstetud fookusesse inimene – jalakäija. Mis mulle aga kohe kuidagi ei meeldi, on see raekoja tagune kemmerg-mausoleum. Muidugi peab keset linna üks kemps olema, oli ta seal ju ennegi, aga see uus on ikka ülemõistuse pompöössne lahendus, mis kultuurikeskuse poolt tulles kipub lausa meie ajaloolise raekoja varju jätma... See ei lähe kohe mitte. Ma ei süüdista siinkohal niivõrd projekti autoreid, välja pakkuda võib ju mida iganes. Küll tahaksin teada, mis kohaga mõtlesid need meie arhitektid-muinsusekaitsjad ja muud ametnikud, kes sellele lahendusele sellisel kujul rohelise tule andsid.

Ma lähen kohe vägisi kurjaks ja meenutan mõne aasta tagust juhtumit, kus üks meie ettevõtja tahtis oma kulu ja kirjadega peatänava äärde Tauno Kangro skulptuurse Tõllu püsti panna. Me ei hakka siin lahkama, kas ja kui suur kunst see Kangro looming on. Minu jaoks olid täiesti arusaamatud need argumendid, millega meie toonase linnavalitsuse idamaa targad selle idee põrmu tampisid. Tegelikult ma saan ju aru, mõne ametniku jaoks ongi elu tipphetk, kui saad Kangrole ära teha. No ja siis nüüd? Kus te nüüd olite, kui raekoja külge ehitati see hirmus asi? Toompeal on ju ka mitmemiljonipeldik, kas peab siis ka meil olema? Miljoni dollari küsimus. Õnneks sama kalliks meie keskväljak ei läinud. Loomulikult võinuks midagi teha teisiti ja kiiremini ja paremini ja odavamalt jne, jne.

Aga võtame siis selle tagantjärele tarkuse kaasa järgmiste projektide tarvis. Tahaks siin- kohal kohe südamest kiita ehitajat, seda tavalist ehitusmeest, kes iga ilmaga neid Hiina graniitkuubikuid tänavaks tampis, ega teinud välja neist möödakõndivatest linnakodanikest, kes kõik ju täpselt teadsid, kuidas neid kive tegelikult peaks maha panema. Lõpp hea, kõik hea.

Omaette fenomen on muidugi meie tänavapiknik, mille raames suurehitus õnnelikult valminuks kuulutati. Vaesed turistid! Nad ei saanud ikka kohe üldse aru, mis linnas toimub. Miks tulevad sõna otseses mõttes tuhanded inimesed linnatänavale sööma? Miks küpsetavad pirukaid ja voolivad võileibu, tulevad lillede ja lipukestega ja rahvariides... Ja nii juba mitu aastat.

Mis saab järgmisel suvel?

Kui keegi suudaks ära mõistatada, miks mõni idee hakkab kohe nii hästi elama oma elu ja kestab ilmselt veel aastaid ja aastaid? Kuidas teha midagi sellist, kuhu tulevad nii need, kes ikka igal pool käivad, kui ka need, keda ei kohta ei teatris, kinos ega näituste avamisel. Küll siis oleks lihtne üritusest sündmus teha. Ja tänu tänavusele tänavapiknikule tundub ka taasavatud kesklinn veelgi kenam ja inimesesõbralikum.

Ometi on mul natuke hirm ka. Mis saab järgmisel suvel? Siis ei ole ju enam kedagi ega midagi, kelle kaela ajada oma äri käibe langus, külastajate vähesus, sandisti lapitud müüride varisemine ja paduvihma aegsed uputused. Siis tuleb vaadata üle oma menüü või kaubavalik, hinnakiri, teeninduskultuur ja tõdeda, et äkki ei olegi kõigi hädade põhjus kesklinna remont. Siis peabki äkki peeglisse vaatama ja otsima oma hädade ja saamatuse põhjust sealt. Kui muidugi selleks ajaks mõnda uut sajandiehitust käima ei lükata.