TARMO PIKNER: Maanteeametnikud, lõpetage teeäärse looduse rüvetamine!

Tarmo Pikner.

FOTO: Erik Prozes/Postimees

"Mitte keegi teehooldusele lähedalseisvatest asjameestest ei oska tervemõistuslikult selgitada, miks küll meie arenenud riigis sellist looduse rüüstamist tehakse," kirjutab saarlane Tarmo Pikner. 

Teadupärast kulmineerub meie lühike suvi looduse õidepuhkemisega, mil loodusesõpradel algavad kibekiired päevad taimede määramisel ja orhideede uurimisel. Samal ajal alustavad kibedalt tööd ka kõikvõimalikud mehhanismid maanteeservades ja kraavides, et õitsev loodus hävitada. 

Olin enne jaanipäeva välja valinud orhideerikka maanteekraavi (Viidumäe kaitsealaga piirneval maanteel), kus mõnedel liikidel just sobiv kasvukeskkond. Järgmisel päeval läksin grupi inglastega määrama seal kasvavaid sõrmkäppade haruldasi hübriide. Kohale jõudes kangestusid mu kaaslased soolasammasteks ja ega minagi rõõmust hõisanud (olen selliste piltidega aastate jooksul harjunud). Meie määratavad orhideed olid koos kõige kasvavaga maha niidetud ja purustatud, sealjuures lisaks teeservale ka mõlemalt maanteekraavi nõlvalt.

Inglased tõmbasid ärritunult nutitelefonidega "pilvest" alla fotod, kus näha maanteeservades õitsevad metsalilled nagu lillepeenardel. Nimelt toimib sealmaal krahvkondade vaheline võistlus – kus on kaunimad õitsevad teeservad. Olin minagi teadlik ja näinud, et Rootsis ja Saksamaal säilitatakse teeservades (rääkimata kraavidest) õitsevad lilled kuni nende viljumiseni. Enamgi veel – arenenud lääneriikides külvatakse juba ammu looduslikke lilli teeservadesse, selle asemel, et taimkatet maha nudida.

Minu mõistus tõrgub sellisest rõvedusest aru saamast.”

Kuid see pole veel kõik – lisaks on maanteeameti leiutajatekülas välja mõeldud mehhanism, mis purustab teeäärseid puid-põõsaid vertikaalselt, ilmselt eesmärgiga lõigata oksi, mis osutuvad olevat teede õhuruumis mõnikümmend sentimeetrit lähemal, kui kontoris väljatöötatud dokumendil lubatud. Kui siis peale sellise masina “korrastustööd” vaadata puruks rebitult rippuvaid oksi, siis minu mõistus tõrgub sellisest rõvedusest aru saamast.

Mis kõige kentsakam – mitte keegi teehooldusele lähedalseisvatest asjameestest ei oska tervemõistuslikult selgitada, miks küll meie arenenud riigis sellist looduse rüüstamist tehakse.

Üks ütleb, et see on liiklusohutuse jaoks, et metsloomad enne teele hüppamist välja paistaksid (kuidas küll üks põder suudaks end peita paarikümne sentimeetri kõrguse orhidee taha?). Teine jälle – taimede juured kahjustavad tee muldkeha, või koguni asfalti (heureka!). Kolmas arvas, et pügatud rohtu (purustatud lilli) on lihtsalt ilus vaadata. Nojah – eestlased on ju murunärija-rahvas. Kas järgmisena jõuame muruniitjatega päris metsa, et lisaks puudele ka taimed maha võtta?

Kuigi suure osa teeäärsest loodusrüüstest teevad omavalitsused, näidatakse näpuga maanteeameti suunas – kaitsealuste taimede hävitamine, tohutute masintundide raiskamine, kütuse ja mõistuse mõttetud kulud, CO2 õhkupaiskamisest rääkimata, kõik see kuulub teehoolduskavadesse.

Kutsun austatud maanteeametnikke tõsiselt üles: asuge ükskord tööle talupojatarkusest lähtuvalt ja lõpetage teeäärse looduse rüvetamine! Ja maantee-heinategu tehke kord aastas pärast looduslike õite viljumist.

Ilmus eilses Postimehes

Tagasi üles