/nginx/o/2016/03/24/12060594t1hee1b.jpg)
“Ajalehtedes on mitmed kiitnud Kuressaare keskväljaku projekti autorit, et tüütud kõnniteed on südalinnast kadunud,” kirjutab kuressaarlane Valdek Kraus. “Paraku ei ole kõnniteed lihtsalt ühed suvalised asjad, vaid nendel on ka kindel otstarve koguni mitmeks puhuks.”
10. septembri hommikupoolik. Ilm on suurepärane. Istun keskväljakul India restorani ees ja teen kohvitassi juures aega parajaks. Väljaku pidulik avamine on tehtud ja ka ülivägev piknik peetud. Ajaviiteks jälgin väljakul liikuvaid üksikuid inimesi ja Raekoja tänavale suunduvaid autosid. Neidki on vaid mõni üksik. Üldiselt hoitakse sõidukiirus minimaalne, aga kaks uljamat püüavad kiiremini ümber nurga Raekoja tänavale saada.
Kogu raekoja ulatuses ei ole sõidukitele lubatud alal ühtegi jalakäijat, aga siis märkan lapsevankrit lükkavat noort naist, kes liigub koguni piki sõiduteed ja küllaltki kaugel servast, sest vastutulev auto peab temast möödumiseks kõrvale põikama. Nojah, väljakul pidavat kõik liiklejad võrdsed olema. Mis siis sellest, et ühed on lihast ja luust, teised aga rauast ja plastist.
Paar päeva tagasi rääkis üks mandrimees, et kell kümme õhtul väljakult läbi sõites suutis ta suurivaevu vältida otsasõitu jalakäijale, kes talle uljalt ette astus. Ilmselt arvas inimene, et kogu väljak on ülekäigurada ning temal on sõiduki suhtes eesõigus.
Oma isapoolselt vanaonult, kes töötas möödunud sajandi teisel kümnendil Peterburis ja 1920-ndatel Tallinna tuletõrjes autojuhina, kuuldu põhjal tean, et tollal ei olnud liiklusseadust ega tehtud autojuhieksameid. Küll aga kehtisid liiklejaile tänavail reeglid, mis olid välja kujunenud juba alates nn hallidest aegadest. Esimene reegel oli see, et vastutuleva sõiduki puhul tuli oma sõidukiga hoiduda tänava parempoolsesse äärde. Teiseks pidi jalakäija andma sõidukile teed, liikugu see siis kaera- või bensiinimootoriga. Jalakäija pidi andma teed ka kärumehele.
Kas ei oleks mõistlikum ja ohutum kehtestada võrdse õiguse asemel samasugused reeglid ka Kuressaare kesklinnas? Need asjad, mida seadusega ei reguleerita, paneb elu ise paika.
Mõne aja pärast sattus mu pilk vaekoja ette toodud liivakottidele. Mina ise sain hea õppetunni 1967. aasta kevadel. Pärast lumerohket talve tõusis soojapügal märtsi keskel järsku pluss viieni. Tollal ei olnud kombeks lund linnast välja vedada, vaid see tambiti lihtsalt kinni. Ühel hommikul helistas Kingissepa kooperatiivi esimees Verner Meius mulle (olin sel ajal esimest aastat rajooniliidu esimees), et tulgu ma kohe toidukaupluse nr 3 juurde, kuna see upub. Kauplus asus Kauba tn 10 hoones. Jõudnud kohale, nägin, et asi on tõsine. Kohtu tänav on tunduvalt kõrgemal kui Kauba tänav ja sulavesi jooksis läbi kaupluse hoovi laoruumidesse ning sealt müügisaali kaudu välisuksest tänavale. Välistrepile oli tekkinud midagi väikese kose taolist. Lõpuks otsustasime kaupluse siiski avada ja kooperatiiv varustas kõik kaupluse töötajad korralike kummikutega. Ostjate pärast ei tarvitsenud muretseda, sest tänavatel ilma kummikuteta liikuda ei saanudki.
Hiljem, rajoonikooperatiivi ajal, kui hakkasime ehitama linna tänavapinnast madalamal asuvaid ettevõtteid, tuli tulvaveega arvestada ja juba projektis ette näha vastavate künniste rajamine.
Selliseks ettevõtteks oli kõigepealt raekoja keldrisse ehitatud baar. Siin tuli arvestada nii esiukse kui ka rekonstrueerimise käigus raekoja taha ehitatud poolkeldri uksega.
Teine suurem objekt oli ettevõtete rida, mis asus maavalitsuse hoone ja praeguse kunstigalerii vahel, kus rekonstrueerisime kõik esimese korruse ruumid. Paraku on ka Kitsas tänav kõrgemal kui Lossi tänav. Majade tänavapoolsete ruumide põrandad olid Lossi tänava tasandil, välja arvatud söökla Tare (praegu La Perla), mille põrand oli ja on ka praegu tänavast oluliselt kõrgemal. Hoovipoolsete ruumide põrandad olid aga Kitsa tänava tasandil. Ümberehituse käigus viisime ka need esiküljega ühele kõrgusele. Selleks tuli koguni hoovi madalamaks kaevata.
Kolmas objekt oli vaekoda. Siin jäi püsti ainult tänavapoolne otsasein, kuid vee eemalejuhtimiseks tuli rajada vastav künnis.
Neljandaks oli vana sidekontori hoone keldrisse ehitatud Kodulinna restoran. Ka siia tuli rajada vastav künnis. Ma ei mäleta, et kunagi oleks vesi nendesse ruumidesse tunginud.
Ilmselt ei ole keskväljaku “vaiba” projekteerijatel vastavaid kogemusi olnud ja nad ei ole ka enne töödega alustamist vaevunud tutvuma kohapeal, kuidas varem on tulvavett ohjeldatud.
Ajalehtedes on mitmed kiitnud projekti autorit, et tüütud kõnniteed on kesklinnast kadunud.
Paraku ei ole kõnniteed lihtsalt ühed suvalised asjad, vaid nendel on ka kindel otstarve koguni mitmeks puhuks. Esiteks tagab kõnnitee jalakäijatele ohutuse, teiseks aga hoiab igasuguse liigse vee hoonete seintest, st vundamentidest eemal. Vesi voolab rentsli kaudu lihtsalt minema. Tõeliselt kahju on nendest vanalinna majadest, mille vundamentideni vesi vabalt jõuab ja hoonet kahjustama hakkab. Mitme maja puhul on seda juba märgata. Vähemalt oleks võinud plaatide ääre ja vundamendi vahe täita seguga.
Võrus on peatänava ääres koguni kaks väljakut. Kiriku kõrval oleva platsi on nad täiesti kaasajastanud. Seal saab näha tõelist tänapäeva kunsti! Võrus on liiklus jäetud siiski “kägistamata”. Peatänav (Jüri tn) oli veel liikluseks avamata, ent sõidutee oli väljakust eraldatud nelinurksete püramiidide reaga. Väljakuäärsel peateega ristuval teel võis aga sõita kolmekümnega. Loodan, et meilgi võetakse keskväljakul liikluse korraldamisel võrulastest eeskuju.
Kuressaare keskväljakult lahkudes tõdesin, et täitsa mõnus oli siin kohvitassi juures istuda.