Kreekas, Prantsusmaal ja Portugalis on mobiilid koolides keelatud. Minu teada on pea sama saavutanud ka Iirimaa ja Suurbritannia. Eestis on see probleem aga aastaid lahenduseta. Meie riigiski on koole, kus nutitelefonid peavad päev läbi kotis olema.
Nutitelefonid koolis – lubada või mitte?
Mis siis õige on? Kas tunnis siiski vajaduspõhiselt kasutada? Või lubada vaid vahetundides? Või on hea lahendus veel peidus? Täna seostatakse massilist hariduslike erivajadustega õpilaste teket just samal ajal alanud nutirevolutsiooniga...
Kuidas leida koolis tasakaal digimeetodite ja käelise tegevuse vahel? Kuidas toetada õpetajat digimaterjalide kasutamisel? Kuidas saada teavet kõikvõimalikest haridustehnoloogia uuendustest ja kuidas motiveerida neid kasutama?
Kuidas saada kooli inimesi, kes üha kiirema tempoga arenevat haridustehnoloogiat kooli toovad, õpetusega seovad ja õpetajatele vajalikuks teevad? Õpilased on ju pigem valmis, aga suur osa õpetajatest mitte – kes lihtsalt ei taha, sest ei suuda; kes võib-olla suudaks, aga ei leia selleks vajalikku ajaressurssi; kes digistamisse lihtsalt ei usu...
Neile küsimustele vastukaaluks toon Hollandi koolijuhi Rob Houbeni mõningad teesid:
• luba kõigil kasutada nutitelefone ja õpeta neid õigesti kasutama; nende kaudu on lihtne pääseda ligi kogu maailma teadmistele;
• kasuta tehnoloogiat personaalsete õppekavade loomiseks;
• ära keskendu teadmiste edastamisele, vaid õppimise protsessile – nii saab uute teadmiste hankimine sisse uue hoo, mis kestab;
• ära kasuta tehnoloogiat, kui see võtab õpilaselt eksimisvõimaluse, sest eksimine on kõige lihtsam viis õppimiseks;
• kohtle kõiki õpilasi ebavõrdselt!
Kas ajaga kaasas käia või koos õpilastega maha jääda?
Viljar Aro, Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor koolilehes SÜG-Press