TÖÖ: Lilijan ja Tiia, aastakümneid lasteaias

KILLUKE AJALUGU: Tiia Saksakulm ja Lilijan Miller kasutavad oma töös ka vanu lotomänge, mis lastele väga meeldivad. Foto: Kristina Kretova/Saarte Hääl

Õpetajad Lilijan Miller ja Tiia Saksakulm tulid Kuressaare Rohu tänava lasteaeda tööle möödunud sajandi 1980-ndatel. Nii staažikad lastekasvatajad-õpetajad on aastate jooksul olnud tunnistajateks mitmetele muutustele.

Lilijan Miller ütleb, et tema sattus elus esimest korda lasteaeda koolipraktika ajal. Lilijan oli maalaps ja tema kodukandis polnud ainsatki lasteaeda, mistõttu olid pisikest Lilijani kodus kantseldanud kaks suuremat venda. Nii et tegelikult puudus tal kogemus ja kokkupuude erialaga, kus ta nüüd on juba neli aastakümmet tegutsenud.

"Vanemad töötasid kolhoosis ja siis olid popid põllumajanduslikud erialad. Mõtlesin minna õppima piimandustehnoloogiat. Selle peale ütles klassijuhataja, et ma mõistusele tuleks, sest see ei ole minu töö. Otsustasin, et lähen siis vene keele õpetajaks," räägib Lilijan.

Sisseastumiseksamite aegu "õnnestus" tal aga haigeks jääda ning seega naasis Lilijan koju, meel must, teadmisega, et eksamid ei läinud just kõige paremini. 

Võitlus une eest

"Siis sain terveks ja hakkasin mõtlema, mis edasi. Parajasti tuli raadiost teade, et Tallinna pedagoogiline kool võtab veel vastu õppijaid lasteaiakasvataja erialale. Võtsin plaani, et lähen aastakeseks sinna õppima, teen aega parajaks ning siis proovin ikka vene keele õpetajaks." Ema soovitusel jäi ta aga lasteaiakasvataja erialale pidama mõttega, et kui üks haridus taskus, läheb teist jahtima. Mõte mõtteks, sest kasvatajaametisse ta jäigi.

Tiia Saksakulm meenutab, et valis ameti teiste eeskujul. Ka temal polnud ise lasteaias käimisest suuremaid mälestusi, sest oli Salme lasteaias käinud vaid aasta. Tiirimetsa 8-klassilise kooli lõpetanutest läks aga mitu tüdrukut pealinna lasteaiakasvatajaks õppima. Nii suundus Tallinna ka Tiia ning sai kolme aasta ja kümne kuuga keskhariduse ja lasteaiakasvataja kutse.

Tiia Saksakulm: “Osa ametinimetusi on aja jooksul rohkem juurdunud kui teised. Meid näiteks kutsutakse sageli ikka kasvatajateks.”

"Tol ajal oli see jah lasteaiakasvataja, nüüdseks on meie ametinimetus muudetud lasteaiaõpetajaks. Samamoodi oli kunagi söögitädi, nüüd on õpetaja abi ning varasema juhataja on välja vahetanud direktor ja metoodiku õppealajuhataja. Paraku on osa ametinimetusi aja jooksul rohkem juurdunud kui teised. Meid näiteks kutsutakse sageli ikka kasvatajateks," naerab Tiia. Eneseharimise ja ajaga kaasas käimise nimel lõpetasid mõlemad õpetajad kaugõppes ka Tallinna Ülikooli (Tiia aastal 2009 ja Lilijan 2010) ning on palju aastaid olnud lasteaia vanemõpetajad.

Tiia ja Lilijan meenutavad, et kui nemad tööle tulid, oli Nõukogude Liidus parasjagu eksperimentaal-kooliklasside katsetamise aeg. Seega loeti kuueaastased lapsed koolieelikuteks, kel tuli tegelda õppetööga. Õnneks see algatus kaua ei kestnud.

"Olid rühmad, kes tegutsesid lasteaia juures, aga ka need, mis avati koolide juures, ning just viimaste õpetajad rääkisid, et lapsed väsivad ära. Kaotati ka laste puhke- ja uneajad. Kui praegu on lasteaia päeva pikkuseks 10,5 tundi, siis tol ajal olid päevad 12-tunnised," räägib Tiia.

Lilijan lisab, et uneaja kaotamise pärast käidi rääkimas ka lastearstiga, sest oli näha, et lapsed ei suuda päeva puhkamata vastu pidada ning õhtuti olid nad kodus jonnised ja tujust ära. Lastearstid tõdesid, et puhkus kuluks ära, aga see on õpetajate endi otsustada. Oma rida ajasid õpetajad  nii kaua, kuni rühmadest äraviidud voodid sinna tagasi tassiti.

Maailm muutub, meie ka

Keelekümblust said lapsed aga juba ka aastakümneid tagasi, kui lasteaedades õpetati vene keelt. Küll mitte päris nii, nagu koolis. "Vene keelt õpetati eesti tähtedega. Lastele tohutult meeldis. See oli midagi teistsugust nende jaoks. Ka meile meeldis, sest metoodiline materjal oli tohutult hea – pildid värvikad, reaalsed ja lihtsa joonega. Need on meil kasutusel siiamaani, kuigi juba reliikviaks saanud," märgib Tiia, lisades, et need pildid on hea viis lastele ajalugu tutvustada.

Õpetajad tõdevad, et aja muutuste tuuled on mõjutanud ka vanemaid ja lapsi. Lilijan ütleb, et kui nemad tööle tulid, olid kasvandike emad-isad neist küll vanemad, kuid mitte keegi ei seadnud kasvataja sõnu kahtluse alla, kasvaja oli autoriteet. 

"Nüüd on vanemad meist palju nooremad. Tänu nutiajastule on nad omal moel targad ja see on väga hea, et ühe klõpsuga saab palju infot, paraku on sellega seoses aga õpetajate jutu osatähtsus vähenenud," nendib Lilijan. Tiia lisab, et praegu usub mõni lapsevanem meeleldi seda, mida on lugenud kusagilt foorumist või kuulnud sõbrannalt, ega arvesta sellega, et iga olukord, kollektiiv ja laps on erinevad.

Mänguasjade hulka on lisandunud aga multikakangelased ja ka interaktiivsed mänguasjad. "Võtame need uued asjad vastu, kuid võtame asja rahulikult ega lähe iga uue asjaga kohe suure hurraaga kaasa. Katsume leida kuldse kesktee, rakendame igast asjast midagi ja vaatame, mis toimib ja lastele sobib," selgitab Tiia.

Ka ei olnud siis, kui Lilijan ja Tiia lasteaias töötamist alustasid, lasteaia kohamaksu. Selle asemel lasti koosolekul ringi käima nimekiri töödest, mida lapsevanemad pidid tegema – kes pesi aknaid, kes õmbles nukuriideid, kes parandas mööblit. "Siis tuli kohamaks ja äkki leidsid mõned vanemad, et miks nad ise midagi tegema peavad. Aga nüüd on sellest nii kaua möödas, et oleme jõudnud tagasi punkti, kus vanemad tõttavad meeleldi appi. Oleme neile südamest tänulikud," märgivad õpetajad.