:format(webp)/nginx/o/2023/09/28/15619373t1hc1bc.jpg)
Ööl vastu kolmapäeva, 28. septembril 1994 juhtus kõigi aegade suurim merekatastroof Läänemerel – uppus Tallinnast Stockholmi teel olnud reisiparvlaev Estonia. Enamiku reisijatest viis see endaga igaveseks märga hauda. Õnneks oli neidki, kes koju naasid.
Ajaleht Oma Saar kirjutab nädalapäevad pärast õnnetust randades süüdatud mälestuslõketest. "Lõkked neile, kes nädala eest olid läinud laevale Estonia ja sealt enam tagasi ei tulnud," kirjutab ajakirjanik Rita Loel. "Ka teisipäeval, mil lõkked süüdati, puhus vinge tuul ning meri näitas oma võimsust ja tujukust tule ääres seisjatele. Lõkketuli kumas tol õhtul Jaagarahul, Vilsandil, Mustjalas ja mujalgi. Näitamaks valgust neile, kes jäid, ja neile, kes läksid."
Kaks päeva pärast laevahukku, 30. septembril 1994 jõudis koju Estonia pardal laomehena töötanud saarlane, 1957. aastal sündinud Aarne Koppel, kirjutab toonane 4. oktoobri Meie Maa. Aarne teab täpselt, mil laevahukk tema jaoks algas. Äratuskell, mis töö lõpetanud ja tunnike maganud mehele tugeva võnke tõttu näkku kukkus, näitas 1.10 ja laev oli kreenis. Merelt pääses mees imekombel eluga õnnetuseöö järgsel varahommikul kell 6. Kolm päeva hiljem avaldab leht usutluse teisegi ellujäänu, Muhust pärit 1947. aastal sündinud Peeter Tüüriga, Estonia II mehaanikuga. Temagi magas hetkel, kui madin algas, kell võis olla 1.17. Vees oli Peeter enam kui kolm tundi, enne kui ta päästeti.
/nginx/o/2019/09/27/12602268t1h1034.jpg)
Aasta hiljem, 27. septembril meenutab toonane Kuressaare väikelastekodu juhataja Ene Amos ajalehes Oma Saar rootslasi Olle ja Irene Henryssoni, kes ühes mitme teise rootslasega olid aidanud lastekodu rekonstrueerida.
Meenutab seepärast, et täpselt aasta enne seda, 26. septembril 1994, kaks päeva enne katastroofi avati väikelastekodu juurdeehitis. Kui teised väikelastekodu toetanud rootslased suundusid koju lennukiga, siis Olle ühes abikaasa Irenega asus 27. septembri õhtul koduteele parvlaevaga Estonia. Koju ei jõudnud nad kunagi.
29. septembril 1995 kirjutab ajakirjanik Mehis Tulk Oma Saares ka hukkunutele püstitatud mälestusmärgi avamisest Kudjape kalmistul: "Pärastlõuna on rõske, taevast udutab pea nähtamatut sügisvihma. Kalmistu vaikuses koguneb poolsada inimest madala graniittahuka juurde, millele raiutud kümme nime: Katrin Kuusk, Terje Lõuk, Tormi Ainsalu, Ivo Vaher, Helen Hendrikson, Tiina Rohulaid, Valev Prei, Arvo Poopuu, Peeter Sepp, Ellen Vaske. Kümme nime, kümme erinevat elusaatust, mis ristusid 1994. aasta 28. septembril parvlaeval Estonia.
Hukkunute omaksed ja tuttavad asetavad mälestuskivi jalamile lilli, mis katavad punakashalli mälestussamba graniitjalami kirju vaibana. Vihmasadu tiheneb… "
Kümme aastat tagasi, Estonia huku 15. aastapäeval avaldab Oma Saar loo kahest Saaremaa mehest, Kalle Aegist ja Raul Allveest, kelle vahetus alanuks Estonial 29. septembril 1994, päev pärast katastroofi. Kalle oli Estonia teise vahetuse mehaanik ja Raul teine tüürimees.
28. septembri varahommikul, nii kui valgeks läks, suundus Kalle merele võrke välja võtma, kirjutab toonane Oma Saar. "Hädavaevalt sain kätte, sest tuul oli nii tugev. Siis läksin koju tagasi ja kobisin magama," meenutab lehele toona 15 aasta tagust päeva Kalle Aeg. Tukastada sai ta tookord vaid pool tundi, kui helistas abikaasa vend.
"Võtsin telefoni vastu ja ta ütles: "Jumal tänatud, et sa elus oled!" Siis ta ütles, et raadio räägib – Estonia on uppunud," mäletab mees.
Ka Raul kuulis Estonia hukust raadiost. Läbi une. Esimese minuti istus tüürimees lihtsalt voodil. Teisel minutil hakkas nutma. Kolmandal mõtles, et kuidas see juhtuda võis, kirjutab Postimees 2004. aastal. Samuti Estonia huku aastapäeval, toona kümnendal.
Kalle Aeg usub, et kui hukkunute omaksed rauda ei tao ning üha uusi küsimusi ei tõstata, ei tule kunagi päevavalgele, mis tegelikult juhtus.
/nginx/o/2019/09/27/12602269t1hb810.jpg)
Tänavu 25. septembril avaldas Õhtuleht loo pealkirjaga "Estonia surnuist tõusnud tüürimees osutus petiseks". Selle autor Risto Berendson kirjutab: "Kes meist ei mäletaks Estonia teise tüürimehe, Saaremaa mehe Tormi Ainsalu laeva kaptenisillalt raadiosse öeldud soomekeelseid viimaseid sõnu "…tõesti halvasti, tõesti halvasti tundub siin", millele järgnes vaikus." Kolm aastat tagasi suvel kuulis Berendson, et laevahukus kadunuks jäänud mees on kodukandis välja ilmunud. Paraku selgus, et Tormit mängis kodusaarel hoopis sugulane Tarmo. Et nimed olid sarnased, oli tal lihtne jätta endast mulje kui Tormist. Miks sugulane skandaalil sündida lasi, pole senimaani selgunud.
Ühtlasi pole senini, ka 25 aastat hiljem lõpuni selge, mis ikkagi tol 1994. aasta saatuslikul sügisööl parvlaeva Estonia ühes enam kui 850 reisijaga igaveseks merepõhja viis.
Killud vanadest ajalehtedest kogus kokku Kertu Kalmus.
Urmas Kiil kirjutab ajalehes Oma Saar 1. oktoobril 1994, kuidas viimastel päevadel on kogu maailma ajakirjanduse tähelepanu olnud suunatud Estonia katastroofile.
The Independent tuli näiteks välja versiooniga, et Estonia kapten võttis katastroofi eel vastu vale otsuse. Leht kirjutas: “Rootsi eksperdid arvavad, et kui laeva meeskond oleks kasvõi pool tundi enne lõplikku katastroofi evakuatsioonikäsu andnud, oleks enamik hukkunutest päästetud. Selle asemel aga hakati praami esiotsa kogunenud vett välja pumpama ning kapten isegi ei mõelnud sellele, et laeva 90 kraadi võrra pöörata ja nii seda metsikute lainete eest säästa.”
Stuttgarter Zeitung märgib, et see, mis Balti merel juhtus, tekitab õudustunde igaühes, kel merereis ees: “Estonia vajus kaldu ning läks põhja kui kivi. Õnnetuse põhjuste kohta võib seni vaid oletusi teha.”
Oma Saar avaldas 1994. aasta oktoobris ka nupukese sellest, kuidas tuntud astroloog Pavel Globa nägi 28. septembri ööl toimuvat laevaõnnetust ette juba septembri algul.
Globa kirjutas tookord ajalehes Molodjož Estonii, et 28. september saab olema “väga õnnetu kuupäev”, mil tasuks koju jääda. “Sel kuupäeval võib saarte läheduses toimuda tragöödia, mis on seotud mere ja tuulega.”
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)