75 aastat eestlaste suurpõgenemisest – minna ei tahtnud, aga jääda ei saanud

Põgenemine Eestist 1944. aastal.

FOTO: Repro

"Suvelõpu madal päikesekaar Kanadas Vancouveris 22. septembril oli veel piisavalt soe, et teha pai 75 aasta tagustele meenutuste hingehaavadele, mis iga sügise lähenedes tundlikuks muutuvad," kirjutab Vancouveri Peetri koguduse õpetaja Algur Kaerma.

Pühapäeva, 22. septembri hommik oli Vancouveris Kanada läänerannikul vaikne. Vaid tasane tuulehoog tõstis eestlaste Meie Kodu ja Eesti kiriku parkimisplatsi servalt lendlema punakollaseks värvunud vahtralehe.

Tänavu 22. septembril tähistas Vancouveri Eesti kogukond eestlaste suurpõgenemise 75. aastapäeva.

Sirguvad uued põlvkonnad

Alustades ennelõunast jumalateenistust aastapäeva mälestuseks, valdasid mind mitmesugused mõtted ja tunded.

69 aasta lävepakuni jõudnud Vancouveri Peetri koguduse reisikotis on meenutusi koguduse sünnist, edasiste kümnendite julgest arengust ning sajandivahetuse pulsilöökidest – mil valgus, mida homsest näed, ei ole enam koit, vaid eha.

Ammu ei istu pühapäeva hommikuti kirikupinkides sadat inimest ega saadeta paarikümmet eesti neidu ja noormeest kevadisel leeripühal ellu. Lootus pole aga veel surnud. Sirguvad uued põlvkonnad. Oma mõtteid – ja need olid hoopis isesugused – mõlgutas aastapäeva tähistajatest noorim, 7-aastaseks saanud Espen.

Teenistusel kõlas tuntud koraaliviis omaaegse Vancouveri täienduskooli õpetaja Adele Unti sõnadele "Ma kaugel kallist kodupinnast". Brigidi, Marie ja Vivieni ettekantuna ja Aarne Torki toetatuna kitarrikeeltel juhtis see viis meid minevikuradadele, olles koos ühise lõpulauluga "Kodumuld" (sõnad Ilmar Rebane, viis Paul Tammeveski) päeva ülev hetk.

Kirikus esimestes ridades istus Leo Allas, äsja oma elutee 98. aastat alustanud grand old man. Leo sõnul on Jumala imeteod olnud need, mis teda ja ta peret esimestest pagenduspäevadest tänaseni on saatnud. "Olen siin ainult tänu Jumalale," ütles Leo pärast teenistust, kui päev jätkus Meie Kodu keldrisaalis mälestuste, tordi- ja kohvilauaga. "Nii palju imetegusid ei saa olla juhus."

Merevees parkunud kohver

Kui oleks midagi, mida saaksin topelttähtpäevalt lisaks vaimsele ja ülevale kaasa võtta, oleks see Alina Torki gümnaasiumi kunstiklassis valmistatud töö – miniatuurne ja sümboolne põgeniku kohver, mis oli näituselauale välja pandud. 

Paljude mälestuskildude, ajalooallikate, ajalehtede, kirjade ja muude materjalide väljalõigetest mini-reisiatlas-sumadan suure originaalse põgenikukohvri sees oli kui kirss tordil. Selle mereveest parkunud kohvriga oli vanaema aastakümneid tagasi Uude Maailma jõudnud. 

Aga päris pidupäevatorti, maitsvat ja magusat sõime ka, sest kolmas sünnipäevalaps oli meie keskel veel – 95-aastaseks saanud Meeta Vesik. 

Lugu poleks täiuslik imetabase romantikata, mille keris meenutuste kohvilauas lahti Kanada päritolu härrasmees Robert. Sõjajärgsete aastate Montreali ülikooli tudengkonna seas köitis tema pilku imekaunis neiu, kellega armastus sähvatas esimesest pilgust. Toona põgenikuna Kanada idarannikule saabunud eesti piigast Marikast kiirgab nüüdki daamilikku elegantsust. 

Pärast seda kohtumist on kõik ajalugu – mitukümmend aastat koos elatud elu, kolm lapselast ja seitse lapselapselast. Kui armastus võidab, on läänerindel endiselt muutusteta.

Tagasi üles