"Kui Kuressaare Teatri lavastusest "Röövsaak" esimest korda kuulsin, olid mul suured lootused," kirjutab etendust vaatamas käinud Carl-Juhan Meri, Saaremaa ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilane.
"Röövsaagi'' etendus andis naljale laiema tähenduse
2. oktoober 2019, 00:04
Kujutage ette üht tavalist kriminaalromaani, kasvõi selle põhjal loodud filmi. Silme ette tekivad kujutised läbinägelikust igatpidi puhtas ja viisakas riietuses rohkete hallide ajurakkudega varustatud detektiivist. Teda proovivad üle kavaldada salatsevad ja varandusi noolivad petturid, kelle selja taga on väliselt vooruslikud ja austust väärivad kodanikud. Sellist temaatikat käsitleb ka Kuressaare Teatri kui iseseisva asutuse esimene lavastus "Röövsaak'', kuid naeruvääristava ja ühiskonnakriitilise nurga alt, ühesõnaga farsina.
Käisin "Röövsaaki" vaatamas 14. septembril. Näidendi autor on briti näitekirjanik Joe Orton. Neljandat korda Eesti teatrites mängitava teose on Kuressaare Teatris lavale toonud Peeter Tammearu.
Lavakujundus oli kogu etenduse vältel ühesugune, mingeid olulisi muudatusi etenduse käigus ei tehtud. See ei oleks ka väga võimalik ega vajalik, kuna krimiloos arutatakse ja analüüsitakse mõrva koduses keskkonnas. Laval oli leinamisnurk koos surnuga, magamiskoht, elutuba ja klaasseinaga varjatud esik. Kogu tegevus oli mahutatud kompaktselt, alguses näiliselt kitsasse ruumi. Ka kõige intiimsemad tegevused, nagu laiba mässimine riidetükkidesse, mis kardina tõmbamisega voodi ette ära tehti, lahendati lihtsal moel.
Eriti mõjuv oli surnukirstule mõeldud pärg, mille keskel surmakuupäev
Etendusel oli üks vaheaeg, millele eelneva vaatuse lõpus tegevus nii-öelda külmutati ja seejärel pärast pausi sujuvalt edasi mängiti. Samuti olid oskuslikult ära kasutatud paljud detailid, näiteks matusebüroo omaniku ja vanamehe poja katse kallutada surnud ema kappi, mille järel paljastus kirstu põhi. Seal oli kiri "This side up'' (eesti keeles: see pool üleval) ja kaks ülespoole suunatud noolt. Need näitasid puusärgivalmistaja kvaliteeti ja oskusi, kuid andsid ka lihtsalt humoorika efekti kahe mehe pingutusele.
Näitlejad olid oma ala professionaalid. Enim meeldis mulle Raivo Trassi püüe kehastada lihtsameelset vanameest. Lisaks jäljendamisele pakkus ta ka natuke üle, mis komöödiate puhul sobib väga hästi – on ju eesmärk publikut kentsakate olukordadega naerutada. Tsiteerides Trassi ennast päev varem tehtud esietenduse järgsest intervjuust: "Näitlejatöö on raske töö, kuid õnnistus selle juures on, kui saab publiku naerma või nutma ajada.''
Seda ta saalis istunutega, nende seas minuga, ka tegi. Ülejäänud näitlejad kasutasid samasugust mustrit. Detektiivirolli mänginud Raivo Rüütel suutis hästi edasi anda veidi ülbe ja endast heal arvamusel oleva krimiromaani-detektiivi olekut, kes lavastuses natuke juhm ja saamatu näis.
Kunstnikutöö ja muusika toetasid etendust ja andsid efektse tulemuse. Eriti mõjuv oli surnukirstule mõeldud pärg, mille keskel asetses silmatorkavalt surmakuupäev. Muusikalised efektid olid kooskõlas lavategevustega: kiiremate kohtade peal tempokam muusika ja aeglasematel rahulikum.
Kui esimest korda "Röövsaagist'' kuulsin, olid mul suured lootused. Põhiliselt valisingi selle lavastuse vaatamiseks just žanri järgi. Tahtsin ju lihtsalt üht muhedat naljatükki näha. See oli hea valik, pealegi omandas nali minu jaoks hoopis laiema tähenduse.