"Ühe mehe veri ja sinelitükid olid minu seljal," meenutab Aleksander veerand sajandit hiljem, mil Saaremaa dessandi aastapäeval avatakse Ula-Talilas Tornimäe–Kõrkvere tee ääres mälestuskivi neljakümne hukkunu nimega.

Järgmise päeva Kommunismiehitaja sõnumi juures ilmub kaks fotot. "25 aastat tagasi polnud aega Saaremaa ilu nautimiseks. Siis varitses meid iga põõsa, iga kiviaia taga surm," ütleb ühel fotol 300. laskurpolgu komandör, alampolkovnik reservis Ilmar Paul.

Teiselt fotolt vaatab vastu hallipäine ja näkku küntud ajavagudega Aleksander Sepp. Kõrkvere küla elanik, kellele Venemaalt 1942. aastal alanud 3000-kilomeetrine tagasitee lõppes 1944. aasta 5. oktoobri sombusel varahommikul leekides lõõmava kodutalu juures. 

30. septembri õhtuks Muhu saare vallutanud punaväelased alustavad juba järgmisel päeval ettevalmistusi, et Saaremaale maabuda. Seitsmel amfiibautol saadetakse üle väina 39-meheline luurerühm.

Vanemleitnant Aleksander Lutsula meeskonnal läheb korda Saaremaal maabuda, kuid siis otsustab korpuse juhtkond ringi ning annab käsu luurajad tagasi kutsuda, kirjutab ajaloolane Mart Laar raamatus "Saaremaa 1944".

Ent Muhusse tagasi jõuavad vaid sõidukid koos juhiga: mehed on juba maale lastud. Nii juhtub, et enamik luurerühmast tapetakse või langeb vangi. Vaid viiel mehel õnnestub  kõrkjates ja madalas kaldavees omade saabumiseni varjul püsida

Ja ainult mõte kodust päästab ühe luurajatest hulluks minemast, on Jööri külast pärit Viktor Pints, samuti 300. polgus sõdinud jefreitor, oma tütre Luule Germani sõnul meenutanud. "Toa ja kaju vahel veeveotee," korranud Jööri mees Heimar Reinpõld roostikus redutades tuhandeid kordi, otsekui mantrat. 

Päev enne dessanti tuleb üle Väikese väina veel umbes 60 meest, et jõuda Kanissaare küla alla. Sakslased märkavad neid Talila küla Peedu talu tuulikus olnud vaatluspostist ja hävitavad rühma miinipildujatulega.

"Ellu jäi üks või kaks, kes varjasid ennast mingite oksahunnikute all, ja tulid järgmisel päeval dessandi ajal välja," meenutab tollal 8-aastane Aivo Pitk (1936–2014), Keskvere küla Aida talu perepoeg, oma poja Andres Pitka kirja pandud mälestustes.

"Minu teada pole sellest ametlikult kunagi räägitud. Aga kohalike seas oli see tihti jutuks."

“Ivan veel ei tule” 

Sakslastel on vaatluspost ka Aida naabertalu Uustalu õues põhukuhja otsas, seisab Aivo Pitka mälestustes. Selle pikksilmast kiikavad Muhumaa poole ka külapoisid, kes näevad, kuidas Vene tank tuleb teisel pool väina Pädastest lääne pool Ahenda nukas metsast välja, sõidab rannas 50 meetrit ja põikab tagasi metsa. Käib ennast näitamas.

"Sakslane ütles, et Ivan veel ei tule," meenutab Aivo hiljem. 

29. septembril hakkavad sakslased intensiivselt kaitseks valmistuma, kaevates Ula, Talila ja Keskvere mereäärsetele karjamaadele kaevikuid ja laskepesasid. 

Mõni päev hiljem aetakse rannakülade elanikud kodudest välja.

4. oktoobri hommikuks on Väikesele väinale langenud tihe udu, nii et laskurkorpuse üksused saavad viimased ettevalmistused dessandiks rahulikult läbi viia. Õhtuks on kõik valmis.

Öösel kella kolme ajal jagatakse meestele lahingumoonaks välja 100 grammi viina, kirjutab Mart Laar.

"Vaikne. Pime sügishommik. Kuu on loojunud. Kerged tasased lained jooksevad kivide vahel rannale, kus seisab hulk paate, lameda põhjaga vineerist dessantkünasid ja ehtsaid kalameeste lotje. 

Tumedate kujudena seisavad rannal relvastatud võitlejad," kirjutab nooremleitnant Osvalt Tani hiljem oma päevikus.

"Peaks juba algama," ütleb leitnant Laug kell pool viis.

Dessant maabub Saaremaa rannikule umbes 20 kilomeetri laiusel alal Jaani külast põhjas Kõrkvere külani lõunas. 7. laskurdiviis Ula-Talila–Keskvere suunal, 24. laskurdiviis Koguvalt ja Rootsiverest Orisaare–Maasi suunal.

7. laskurdiviisist läheb Muhu edelanurgalt Ahenda nukilt vineerpaatidel esimesena Saaremaa poole teele 300. laskurpolgu II pataljon kapten Elmar Strömi juhtimisel.

Veidi varem väina ületanud August Alliku luuregrupp on vastaskaldal süüdanud heinaküüni, et tulijad teaksid suunda hoida. Kui esimene ešelon jõuab Saaremaa rannast umbes kilomeetri kaugusele, avab sakslane kuuli- ja miinipildujaist marulise tule.

Kodurannale! 

Aleksander Sepp ehk Sass on sellal veel Muhumaal, raputab mulla ja surnud kaaslase sineli riismed endalt maha, hüppab paati ja sõuab kodusaare poole.

Ula-Talila, Kanissaare, Keskvere ja Kõrkvere külani on umbes kolm kilomeetrit. "Maabusin paarsada meetrit oma põlevast kodust," meenutab ta hiljem, kuidas ta kiviaia tagant jõuetult põlengut pealt pidi vaatama: sakslaste laskerelvade turmtuli on nii äge, et pead tõsta ei saa. Teine jutt räägib, et kodutalu laut oli veel tulest puutumata ja sinna viskas Sass ise granaadi. Igaks juhuks.

Samal ajal peidab end Muhumaa rannal sakslaste miinipildujatule eest laskepessa 300. polgu varustaja Väino Laasnurm (1911–1990). Laasnurm kirjutab hiljem mälestustes, kuidas II pataljoni mehed lõid sakslased kaldaäärsetest kaevikutest kiiresti taganema. Kuid esialgne hoog takerdub metsatukka Ula küla kõrval.

See metsasiil pakub vaid näilist varju, sest vaenlane suunab miinipildujatule puulatvadesse, nii et lõhkevate miinide kaugele ulatuvad killud ja oksarisu ründajate ridu hõrendavad, kirjutab Laasnurm.

Kohe jõuab kohale sakslaste täiendus – mehi pungil veoauto Krupp Protze, mis satub aga silm silma vastu luurerühmaga. Rühma komandör, hilisem Nõukogude Liidu kangelane nooremleitnant August Allik võtab rünnaku püstijalu vastu. Komandör saab kaelast haavata, kuid ka sakslaste abivägi jääb kohapeale virnas lamama.

Aastakümneid hiljem korjab vanade autode taastaja Ants Ilmjärv tolle veoauto Kanissaarest ja ümberkaudsetest küladest tükikaupa uuesti kokku. 

Uppunud polk

Väino Laasnurme mälestused nädal hiljem katastroofiliselt lõppenud Vintri dessandist, mille kurvaks peategelaseks peaaegu terve 300. polk, jõudsid kirjanik Ülo Tuuliku vahendusel Saaremaa muuseumi suvel ilmunud kaheaastaraamatusse.

Eestlastest punaväelased peavad alampolkovnik Ilmar Pauli juhtimisel tungima merelt salamisi Vintri küla randa, Sõrves rinnet hoidvate sakslaste selja taha. Kuid valesti läheb kõik, mis minna saab.

250 meest langeb vangi ning sakslased korjavad hiljem merest välja umbes 200 Eesti laskurkorpuse võitleja surnukehad, väidab koguteos "Saaremaa" (Tallinn, 2007) Ajaloolase Peeter Larini hinnangul kaotab "uppunud polk" dessandis langenute või vangivõetutena 575 meest.

"Sügavus oli rinnuni. Nägin, kuidas algul inimesed läksid kaatrilt vette ilma sundimata ning suundusid kalda poole, aga mõne meetri järel osutusid ootamatult sügavas vees, üle pea, ja vette läinuist neli meest uppusid minu silma all," tunnistab polkovnik Ilmar Paul 1959. aastal kirja pandud meenutuses-seletuses. 

Ta jätkab: "Kaatrile jäänud kaks võitlejat, nähes uppumist, keeldusid vette minemast, aga keegi kaatri meeskonnast lükkas mõlemad jõuga vette ja nemad uppusid samuti. 

Käskisin kaatri meeskonnal veel vees ja elus olevad mehed üles korjata, aga nad ei teinud seda."

300. laskurpolgu II pataljoni mehed komandör Elmar Strömi juhtimisel lähevad Roomassaare sadamast Vintri suunas teele südaööl vastu 12. oktoobrit 1944.

Kuid pargas Strömi meestega satub ööpimeduses madalikul kivi otsa ning Vintri randa jõutakse alles siis, kui sügisene meri on juba langenute ja haavatute verest punaseks värvunud.

Tendri meeskond nõuab, et Strömi sõjamehed merre läheksid.

"Madrused lükkasid ühe minu mehe üle parda. Vesi lõi üle pea. Ma keerasin kuulipilduja toru madruste poole ja hoidsin sõrme päästikul," meenutab Ström hiljem Ülo Tuulikule, kes parajasti kirjutab romaani "Sõja jalus".

Tuulik märgib, et see oli ainus alus, mis viimse kui võitleja Roomassaarde tagasi tõi. Kas just selle pardal oli ka Strömi pataljoni jaokomandör Aleksander Sepp, pole teada.

Kaks aastat hiljem sünnib Sassi ja Liisi perre poeg Lembit ja veel kolmkümmend aastat hiljem saavad nad esimest korda vanavanemateks, kui sünnin mina.