Riigikogus arutatav eelnõu lubaks koolidel kaotada põhikooli lõpueksamid ja asendada need testidega. Edaspidi saaks aga iga kool ise otsustada, kas õpilane on põhihariduse omandanud. Saarte Hääl uuris koolidest järele, mida asjaosalised ise sellest plaanist arvavad.
Andres Anton, Muhu põhikooli direktor:
Eks me taha ju kõik popid ja noortepärased olla ning seda tahavad ka ministeeriumi inimesed. Sellest ka eksamite ärajätmise plaan.
Meie oma koolis oleme arutanud, et põhikooli lõpueksamid võiksid ikka jääda. Õpilased tervitaksid otsust, et neid enam ei toimu, ilmselt suure hurraaga. Mina ise õpilasena oleksin ilmselt samuti tahtnud, et eksamid ära jääksid.
Eksam on vajalik selleks, et saada selgeks, millisel tasemel õpilane selles aines on. Missugune see tase peab olema, on ju riiklikult paika pandud. See, kui õpilane pole eksamit ära teinud, on meie koolis olnud ikka väga suur erand. Valikeksami valib õpilane ise ja enamasti saavutab ta ikka väga hea tulemuse.
Tõsi ta on, et eksamid – nagu igasugune töö, millega teadmisi ja oskusi kontrollitakse – võivad osa õpilasi stressi viia.
Elus on aga palju sellist, mis stressi põhjustab. Sellega tuleb harjuda – mida varem, seda parem. Pealegi – kas siis magistrikraadi peaks ka inimesele andma nii, et ta eksameid ei tee?
Merle Rekaya, Kuressaare gümnaasiumi emakeeleõpetaja:
Mida arvan 9. klassi lõpueksamite võimalikust ärajäämisest? Ühiskond on pidevas muutumises. Teadlased uurivad, millised õppemeetodid klassiruumides kõige paremini toimivad. Oma murrangulises uuringus “Nähtav õppimine” (Visible Learning, 2009) reastas John Hattie 138 mõjutegurit, mis on seotud positiivse või negatiivse õppimise tulemusega. Esikohal tema pingereas olid õppija ootused endale ja tema enda hinnangud oma edasijõudmisele.
Seega on õpetaja kõige olulisem roll õpilaste ootuste tõstmine enese suhtes. Edu kannustab õpilasi latti kõrgemal hoidma juhul, kui see kõrgemal hoidmine ei ole seotud ülearu suure pingutusega.
Selle muutunud õpikäsitluse valguses ei olegi enam võib-olla nii suur roll lõpueksamitel, kuivõrd just õpetaja igapäevategevusel, et motiveerida õpilasi pingutama.
Iseküsimus on eksamite ärajätmise protsessi ajakava. Mõistlik oleks, et nii õpetaja kui ka õpilased teavad kooliastme alguses (7. klassis), kuidas näeb välja kooliastme lõpp (9. klass). Praeguste üheksandike jaoks ei ole tegelikult otsust veel olemas ja see on kahetsusväärne.
Marek Schapel, Saaremaa ühisgümnaasiumi õppealajuhataja, matemaatikaõpetaja:
Mina isiklikult olen põhikooli lõpueksamite kaotamise poolt. Kool otsustagu, kas laps lõpetab kooli või mitte.
Põhikoolis peavad lapsed saama õpet vastavalt oma tasemele – tugevamad tugevamat, nõrgemad nõrgemat. Miks peaksime siis 9. klassis mõõtma kõiki eksamil ühe mõõdupuuga?
Selles mõttes ei näita see eksam otseselt midagi. Ja kui õpilane läbi kukub, teeme koolieksami – ikka saab see noor kooli lõpetada. Seda, nagu tekitaksid eksamid lastes stressi, ma probleemiks ei pea.
Me peame noori harjutama stressiga toime tulema. On ka neid lapsi, kellel juba sõna "eksam" või "tasemetöö" tekitab peavalu. Kui aga ütleme, et teeme suurema töö, ei juhtu midagi seesugust.
Thomas Hendrik Liiv, Kuressaare gümnaasiumi 9. klassi õpilane:
Mina eksameid kui riigieksameid koolides vajalikuks ei pea, kuid mingisugune eksamilaadne töö peaks ikkagi 9. klassi lõpus olema. Minu arvates antaks põhiharidus vastasel juhul liiga kergekäeliselt kätte ja koolilõpetajail ei oleks mingisugust erilist pinget peal.
Samas annab eksam või sellelaadne töö ka õpilasele hinnangu oma tasemest.