:format(webp)/nginx/o/2019/04/17/11958228t1hb4c6.jpg)
Koolipsühholoogid soovitavad mõelda, kuidas tunnevad end spordivõistlustel viimaseks jäänud lapsed. Õiguskantsleri sõnul ei tohiks spordipäevade tulemusi koolides avaldada. Mis te meie lastega teete? Lapsed peavad õppima võitma ja kindlasti ka kaotama, sest see on eluks väga vajalik. Pärast spordivõistlust oma nime tulemusterivi lõpus näha pole midagi hullu.
Loomulikult tekivad kõigil mingid tunded selles osas, millisel positsioonil nad selles pingereas asuvad. Nii peabki olema. Kindlasti aga ei too see kaasa koolikiusamist ja vaimseid häireid.
Laps peab õppima valdama ka kehva tulemusega seonduvaid emotsioone. See ei ole ju maailma lõpp. Kindlasti peaks talle selgitama, miks talle pingereas just selline koht kuulub. Kogu aeg on koostatud pingeridu ja me kõik oleme elus ja terved. Kuidas nüüd järsku kõik emotsionaalselt viga saavad? Palun tegelege ikka vajalike asjadega, mitte sellistega, mis on ilmselgelt pseudoprobleem!
Tuleviku Eesti koondislane saab Euroopa meistrivõistlustel sedasi infarkti, kui oma nime tulemusterivi lõpus näeb. Miks? Sest ta ei ole iial näinud pingeridasid ja veel vähem oma nime kuskil lõpus.
Laste elu ei pea olema pidev vati sees tupsutamine. Ellu astumist on vaja õpetada ja harjutada, ette valmistada, sest elu ei ole tilulilu, vaid võib vahel olla väga jõhker ja karm. Selleks on vaja lapsi ette valmistada.
Lastega tuleb rääkida, mitte neid vati sisse mässida.