Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/10/17/12663423t1hc281.jpg)
Kasvatada üksi puudega last ei ole kerge. Seda, kui raske on oma liikumispuudega last treppe mööda tassida, teab ilmselt kõige paremini ema, kes seda tööd on päevast päeva ja aastast aastasse teinud. Isegi kui astmeid on kõigest kuus ja teismeline laps õblukesem ja väiksem kui tema eakaaslased. Just sellist treppi mööda kannab iga päev oma 16-aastast tütart kuressaarlane Kaja Laus, kes on aastaid tegutsenud selle nimel, et oma lapse jaoks invalift saada.
Üksikema murest peaksid kõige paremini aru saama need inimesed, kes tema toimetamisi iga päev näevad. Ometi seisab paar naabrit lifti paigaldamisele resoluutselt vastu, leides, et Laus ajab üksnes jonni ning tegelikult lifti tarvis ei ole. Üksikema jällegi leiab, et jonni ajavad naabrid, kes ise ei oska end tema olukorda panna.
See kortermaja, kus naabrid vägikaigast veavad, on väike. Seda enam on oluline, et seal valitseksid head suhted, mitte vimm ja vaenulikkus. Kel on selles loos õigus ja kellel mitte, otsustab ilmselt igaüks ise. Omaenda mätta otsast.