RAUL VINNI: Edetabeli viimane koht – trauma kogu eluks?

Raul Vinni

FOTO: Erakogu

“Kool peaks olema eluks ettevalmistamise koht. Kahjuks kiputakse kabinetivaikuses, kus tehakse otsuseid, unustama, et päris elus ongi keegi parem, keegi keskmik ja keegi paraku ka viimane,” kirjutab Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni.

Hiljuti selgus, et spordipäeva tulemusi ei tohi enam avalikustada. Viimaseks jäänud tundvat piinlikkust.

Psühholoogid eeldavad, et õpilastele, kelle tulemused jäävad stendile riputatud tabelites viimaste hulka, pole lihtsalt looduse poolt kehalist võimekust antud. Paraku on kehaline võimekus asi, mida annab arendada. Kõigil. Ehk on ikkagi nii, et nende tabelite viimastes ridades on peamiselt õpilased, kes ei viitsi oma kehalise võimekuse arendamisega tegeleda. Selleks ei suuna neid ka lapsevanemad.

Kui õpilane tunneb ennast puudutatuna, olles tulemusterivi viimane, tuleks selle murega tegeleda. Tänapäeval minnakse aina kergekäelisemalt keelamise teed, selmet püüda asju lahendada.

Põhjus hoopis pingutada

Kui laps jääb kogu aeg viimaseks ja oma nime tabeli lõpus näeb, siis ta väidetavalt ei tahagi enam liikuda. Kõlagu see nii halvasti kui tahes, kuid pingerivis viimane olemine võib päris paljudel kordadel olla just põhjus pingutamiseks.

Põhjus näha vaeva selle nimel, et järgmine kord olla parem. Rääkimata sellest tundest, mis valdab seda õpilast siis, kui ta seda suudabki. See on hea tunne.

Meie maailmas võiksid inimesed endale üldse veidi rohkem esmapilgul võib-olla pisut keerulisemaid väljakutseid esitada. Olgu need siis füüsilist või mõnda muud laadi. Paraku matavad inimesed ise need väljakutsed juba eos, hakates endale sisendama: “Ah, ma jään niikuinii viimaseks!” või “Ah, ma ei oska seda niikuinii!”. Sellist mõtteviisi hakatakse nüüd veel rohkem sisse harjutama juba kasvõi sellesama keelu näitel. 

Kool peaks olema eluks ettevalmistamise koht. Kahjuks kiputakse kabinetivaikuses, kus tehakse otsuseid, unustama, et päris elus ongi keegi parem, keegi keskmik ja keegi paraku ka viimane.

Tegelikult ei ole sel keelamisel piinlikkustundega midagi pistmist, vaid selle põhjuseks on seadusesäte, et õpitulemused on delikaatsed isikuandmed, mida tohivad näha vaid õpilane ja tema vanemad. Õiguskantsler kutsus küll kõiki üles tervele mõistusele, kuid tundub, et see ei ole viimasel ajal ühiskonnas enam kuigi populaarne nähtus.

Varsti ei tohi õpetaja kehalise kasvatuse tundides hõigata kõva häälega näiteks palliviske tulemusi. Kõik ju kuulevad.”

Ei maksa üldse imestada, kui varsti ei tohi õpetaja kehalise kasvatuse tundides hõigata kõva häälega näiteks palliviske tulemusi. Kõik ju kuulevad. Või siis peavad kõik staadionil viibijad hetkel, mil õpilane kaugushüppes pakult tõukab, selja keerama. Muidu nad ju näevad, kui kaugele hüppaja maandus. Tundub kindlasti absurdina, kuid tasub meenutada, et spordipäeva tulemuste avaldamise keelamine tundunuks veel aasta tagasi samuti pigem huumorinurga uudisena.

Võib-olla juhtub varsti ka nii (kui pole juba juhtunud), et õpetaja ei tohi enam lastele vihikusse hindeid panna. Pinginaaber võib ju näha. Võõras on temagi.

Klassi ees ei tohi hindeid ammugi enam välja hõigata.  Hoidku selle eest, et mõne eelmisel päeval kontrolltööks õppimise asemel nutitelefoni näppinud teismelise saadud puudulik hinne kogu klassile teatavaks saaks. See oleks ju häbipost, alandamine, traumeerimine, solvamine.

Keelame ka autahvlid?

Kuidas on võimalik, et koolis on autahvlid? Needki kajastavad ju õpitulemusi. Kas mõni kaheline ei tunne siis edukate klassikaaslaste fotosid vaadates piinlikkust ja hingevalu?

Ja kui veel mõelda, milliseid tänapäeva mõistes alandusi pidid praegused neljakümnesed ja vanemad omal ajal koolis üle elama. Kõik loeti ette. Hinded, punktid, märkused. Rääkimata muidugi spordipäeva tulemuste ülespanekust kooli stendile. Enamikul neist inimestest peaks olema korralik psühhotrauma, mis siiamaani öösiti magada ei lase.

Ilma irooniata, see on kurb tõsiasi, et tänapäevase olukorrani, kus viimaseks jääjate nimesid ja hindeid varjama hakatakse, oleme me jõudnud omaenda käitumise tõttu.

Tänapäeva ühiskonnale on omane edukultus. Mida kaugemale ja kõrgemale sa oma tegemistes küünid, seda parem sa oled. Luusereid ei sallita. Olla mitteedukas tähendab olla kaotaja.

Ma arvan, et väga paljudel meist on tulnud ette olukordi, kus sa tahakski olla seesama spordipäeva nimekirja viimane, kelle nime ei avalikustata. Olla nähtamatu.  Just seepärast, et sa ei ole nii edukas kui su sõber, naaber või kolleeg. On ehk neidki, kes tunnevad endas karjuvat ängi, vaadates naabrimehe paremini kasvavat muru.

Paljud inimesed ei käi näiteks klassikokkutulekutel, kuna seal on pea alati kohustusliku osana jutuvoor “räägime siis nüüd, kuidas meil läinud on”. Kuidas sa lähed ja ütled, et ma olen töötu või ikka veel üksik ja lastetu. Sellele hästi ei vaadata.

Teisalt tasub mõelda, kui palju on olnud neid kordi, kus soov olla edukas nii enda kui ka teiste silmis on pannud inimese rohkem püüdma, midagi saavutama, kuskile jõudma. Siingi on oluline, et inimene saaks ise aru vajadusest kuskile püüelda. Mitte ei teeks seda teiste pärast.

Viimane või edutu olemise probleem on kinni meie oma peas. Samamoodi on see kinni nende laste ja noorte peades, kelle nimed nendes nimekirjades viimastel kohtadel on. See, kui me kehvema tulemuse ära peidame, ei ole lahendus spordipäeval ega elus. Lahendus on saada paremaks või olla lihtsalt iseendaga rahul. Ükskõik mida teised sellest arvavad. 

Tagasi üles