/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/10/22/12678135t1h0e49.jpg)
Täna Kuressaare lossi piiskopi eluruumis avatav näitus "Saarlased Nõukogude sõjaväebaaside jalus 1939–1941" põhineb Endel Püüa uurimistööl ja annab ülevaate sadadele peredele tehtud ülekohtust.
Kui Vene sõjaväebaasid saarlastest üle sõitsid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu sügisel möödub 80 aastat sündmustest, mille tagajärjed annavad end Euroopas ja kogu maailmas tunda tänaseni. 23. augustil 1939 Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepinguga piiritlesid lepinguosalised oma mõjupiirkonnad Euroopas ja peagi algas kokkulepitu elluviimine.
1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat ja vallandus Teine maailmasõda. 28. septembril surus NSV Liit Eestile peale vastastikuse abistamise pakti, mis andis Nõukogude poolele õiguse sõjaväebaaside loomiseks. Baaside leping ja sellele järgnenud 1940. aasta lisakokkulepe puudutasid eriti valusalt Saare- ja Läänemaad ning Paldiski piirkonda.
42-st sõjaväebaaside alla nõutavast maa-alast paiknes tervelt 25 Saaremaal kogupindalaga 13 630 hektarit, mis moodustas umbes 5,1 protsenti saare pinnast. Kõige raskem ja kurvem, mis nüüd järgnes, oli baasialadel majapidamiste likvideerimine (kokku 448 üksust) ja elanike evakueerimine. Suurima ülekohtu all kannatas Taga-Sõrve rahvas, kus likvideerimisele kuulus 144 majapidamist, ja Kõiguste-Ruhve piirkond, kus baasi alla jäi 131 majapidamist. Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt ja sellele järgnenud punane riigipööre suurendasid sõjaväelaste omavoli baaside rajamisel veelgi.
Näitus kajastabki neid kurbi ja veidi unustuse hõlma vajunud sündmusi Saaremaal. Näituse koostaja Endel Püüa tänab kõiki sõjaväebaasidele jalgu jäänute järeltulijaid ja teisi abilisi, kes uurimistööle tublisti kaasa aitasid.